Sõit-sõit-sõit (Tal)linna

Miks sinna minna? Ikka solistikonkursiks harjutama ning klaverisaatjaga kokku mängima. Keset õppeaastat olla üle kahe kuu koolist eemal oli üsna sürr tunne ning tagasi minek, eriti veel esimest korda autoga kooli sõites, eriliselt ebareaalne. Muidugi ka äärmiselt lahe. Ilmgi aitas meeleolule soojalt kaasa: sõbralik kevadpäike paitas nii autoga sõites, tänaval jalutades kui musitseerides. 

Kooli meistripilliga mängimine on ikka täiesti teine teema. Kodus on mul küll hea, aga firmapill, mille helikvaliteet ja kõlajõud on täiesti teine. Seal, olles Pöllmanni kontrabassi kätte võtnud ning mänginud esimesed noodid, pidi vibratsioon ning tooni kaunidus mind peaaegu jalust niitma. 

Harjutamine ja kokkumäng läksid väga hästi, ka üks Zoomitund sai koolis ära tehtud ning tagasi Pärnusse jõudsin viimaste päikesekiirtega. Sõit nii sinna kui tagasi meeldiva muusika saatel ning kohvi rüübates oli äärmiselt mõnus, kuigi esmakordselt iseseisvalt Tallinna kesklinnas sõitmine ka üsna närvesööv. 

Tagasi Pärnus, olen nüüd nädalavahetusel võtnud veidi hoogu maha. Esmaspäeval on tulemas eesti keele riigieksam ning sinna ei ole mingit mõtet minna täieliku närvipuntrana, mis ma oleksin siis, kui oleksin jätkanud ka puhkepäevadel nii nagu nädala sees - siiani on iga päev hommikust hilja õhtuni välja olnud õppimist täis. 

Niisiis olen endasse rohkesti päikesevalgust kogunud: Pärnus on ilm täiesti imeline. Pärast esimest lumerohket talve on suvesoojad tulnud üllatavalt kiiresti. Juba täna olid õues päikest võttes toredateks kaaslasteks päikeseprillid, jahedad joogid ja lühikesed käised. Õues olen nautinud nii raamatu lugemist, koertega rannaäärses metsas jalutamas käimist kui ka oma kiisupoisiga tagaaias mõnulemist.

Jõudu uueks töönädalaks ning õnn kaasa kõigile, kes samuti see aasta riigieksameid teevad! Loodame soojade ilmade jätkumisele, kuid ka nädala algusesse lubatav vihm mind eriti ei morjenda, kuna peale seda puhkeb loodus kindlasti veel kaunimalt õitsele :)

Otsakool teisest riigi otsast

 Juba paar kuud olen Otsakoolis õppinud, asudes ise Pärnus. Erialatundide jaoks on see muidugi korralik väljakutse: kontrabassi madalamaid helisid ei lase läbi ei Zoom ega tavaline telefoniühendus, seega tuleb nutikas olla. Kõrgemaid soololugusid kuuleb õpetaja küll ka läbi telefoni, kuid õige helipildi saamiseks ning heliredelitega töötamiseks tuleb teha salvestisi - need on ainukesed, mis tõelist kontrabassi häält edasi annavad. 
Õppimisel on mul muidugi toredad abilised omast käest võtta. Koera Tobi arvates on põrandale pandud vaip, mis peaks põrandat kontrabassijala eest kaitsema, kindlasti just temale lamamiseks sinna asetatud. Niisiis käib võimuvõitlus -  kas saan mina kontrabassi harjutada või tema pikutada. 

Ülemisel korrusel elutsevad kassid, kes on ka igal võimalusel valmis õppimiseks abikäe andma. Kaak assisteerib zoomitundidega, Pets klaverimänguga ning Pätu soleerib kontrabassisalvestiste taustal. Kui pilli statiivi pealt võtan ning esimesed helid kõlavad, on tema trepi peal ning laulab kaasa. :)

Ka gümnaasiumitundideks on võimalik leida loovaid lahendusi. Kui parasjagu keegi pereliikmetest vajab transpordiabi, saab kodukontorist kiirelt autokontor. Ka niimoodi ei ole töö tegemine keeruline. Piinlikuks läheb vaid siis, kui salvestad autos rahulikult saksa keele kodutööks mõeldud videot ning sõiduki ette sammub järsku parkimiskontrolör, kes parkimiskella korrektset armatuuril resideerumist kontrollib. :D 

Pingsa õppetegevuse vahepeal on oluline ka puhata. Leian, et lõõgastumiseks parim viis on ilusate ilmade puhul minna imelisse eesti loodusesse. Kaunid matkarajad ja metsaaalused lõkkeplatsid sobivad selleks tarbeks oivaliselt. Esimesel kevadise ilmaga päeval ette võetud väljasõit perega osutus päris lõbusaks seikluseks. Potsatasime koos koertega autosse ning alustasime sõitu matkateele. Kui sõita oli jäänud vaid mõned kilomeetrid, tõdesime aga fakti, et edasi surudes jääksime oma madalapõhjalise autoga mudasesse maasse lihtsalt kinni, seega pöörasime otsa ringi ning südamete puperdades ja autoustest haarates tungisime tuldud teed pidi tagasi, lootes, et jõuame sopamülkast ikka välja. 
Jõudsime, ning järgmiseks võtsime suuna Rumba lõkkekohta, kuhu jõudsime ka kohale ning leidsime eest kauni metsaaluse, rahustava vaikuse ning mõnusa tulealuse, millel grillida. Märkamatult kadus metsa all mitu tundi ning hiljem koju tagasi jõudes tõdesime kõik, et oli olnud üks korralik puhkepäev. Seda oli näha ka koerte pealt, kes ka veel järgmisel hommikul südamerahus põõnasid ning välja minekuks mingit initsiatiivi ei näidanud.

 Soovin kõigile jõudu praeguse olukorraga toimetulekuks, püsigem ikka negatiivsed, leidkem aega iseendale ja looduse rüpes käimise jaoks ning otsigem nutikaid viise kodus töötamiseks ning õppimiseks!

Nädalat mööda jalutades

Esimene nädal Madeiral möödus väga tempokalt ja aktiivselt. Kõndisime iga päev maha mitmeid kilomeetreid, proovisime kohalikku toitu, imetlesime vaatamisväärsusi, kaunist loodust ja nautisime mõnusalt sooja ilma.

Teisipäeval algas meie reisi ametlik osa. Hommikul, pärast pikalt magamist, et lennust taastuda, toimus meie ametlik vastuvõtt. Kohalikud õpilased mängisid meile muusikat ja meile tutvustati kooli. Otsa kooliga sarnaselt on mõlemad vanad, kuid väga armastusväärsed. Siinne kool on kordades suurem, umbes 1300 õpilasega üle terve saare. Meie õpime peamajas, kuid Madeira peale on veel mitmeid erinevaid maju, kus peale muusika õpetatakse veel kunsti, tantsimist ja animeerimist.

Projekti raames lendasid Madeirale Eestist ja Soomest kokku umbes 12 õpilast ning pärast tseremooniat tehti ühega mõlemast riigist intervjuu. Eestist esitati küsimusi minule. Ma ei olnud osanud seda oodata, sest meile poldud öeldud, et selline asi võib tulla, seega olin rääkides väga närvis. See oli minu esimene intervjuu kaamera ees, seega väga väärt kogemus ning  samuti ka see, et järsku "võõras kohas vette hüppamisele" tuli kiiresti reageerida.

Juba sel päeval läksime Funchali avastama. Kõndisime mööda rannaäärt ja armusime juba siis imelisse ilma, loodusesse ja vaadetesse, mida nägime.

Õhtul oli minul juba esimene erialatund, mida ootasin ärevusega, sest minu õpetaja ei räägi inglise keelt. Siiski oli õnneks kogu aeg keegi, kes tõlkis, ning kontekstipõhistest asjadest sain ka ise aru, niiet kõik läks hästi. Minu õpetaja on väga soe, energiline ning hooliv inimene, kellega on hea õppida. Sooviksin ainult, et suhtlemine oleks lihtsam, kuid ka selline kogemus tuleb väga kasuks ning on ka huvitav.

Kolmapäeva hommikul olid meil harjutusajad. Harjutasin eriala, harjudes mõningate muudatustega, mida õpetaja oli soovitanud sõrmestusse teha. Iga päev on meil harjutamiseks umbes kolm tundi. Algul oli tunne, et nii pikalt järjest on äkki liig. Et võiks olla 2, siis paus ja hiljem veel üks, aga 3 tundi kulus tegelikult täiesti ära.  Harjutasin Dragoneti kontrabassikontserti ja veel kahte lugu, mille õpetaja mulle teisipäevases tunnis andis.

Pärast harjutamist kõndisime taas mööda linna. Kuuest olime tagasi koolis ja toimus orkester. Olime neid lugusid varem iseseisvalt vaadata saanud, aga tuleb välja, et siinne orkester on nendega juba palju tööd teinud ja ka esinenud, seega oskasid nad neid juba hästi. Esimesena harjutasime Mussorgsky "Pildid näituselt" ja selle teises osas on kontrabassidel pööraselt kiired käigud. Võtsin järgmiseks korraks eesmärgi neid iseseisvalt harjutada. Teise loona mängitud Mozarti oboekontsert oli juba mugavam, kuid ka seal on käike, mida peaks harjutama.

Pärast orkestrit läksime ühe kohaliku viiuldajaga öiset Funchali kaema. Kõndisime samas suunas, mis varem, kuid oli väga vägev. Sama mägi, mida ka varem näinud olime, oli öistes tuledes väga kaunis.

Neljapäev algas meie esimese portugali keele tunniga, kus õppisime põhilisi fraase, millest mõned olid mulle juba tuttavad, enamus aga uued. Sellest tunnist on kindlasti kasu erialatunnis aru saamiseks.
Pärast tundi jalutades jõudsime juhuslikult tänavale, mis meenutas mulle kodulinna Rüütli tänavat, sest seal oli samamoodi palju poode ja kohvikuid ning sarnane õhkkond. Sealt jõudsime Funchali linnahalli juurde, mille ees kaunis kividest laotud väljak. Õhtul harjutasin klassis, kus päikeseloojang tekitas imelise vaate juba tuttavale mäele. Seetõttu oli veidi keeruline keskenduda, aga siiski läks harjutamine edukalt. Orkestrilugudeni neljapäeval ei jõudnudki, sest kontrabassikontserdiga oli väga palju tööd.

Neljapäevaõhtuti on mul ka ühetunnised erialatunnid. Seal töötasime tehnika kallal ja vaatasime lugusid edasi.

Funchali "Rüütli tänav"

Vaade, mis harjutamise mitu korda katkestas

Koolinädala viimasel päeval tutvustatakse meile iga nädal linna. Seekord käisime püha kunsti muuseumis, kus nägime kohalikku Portugali ning ka võõramaist kunsti, mis on siia toodud kaupmeeste poolt ning edaspidiseid loometöid kõvasti mõjutanud. Muuseumi rõdult avanes imepärane vaade linnale.

Pärast muuseumi proovisime kohalikku leiba Bolo do Caco. See on valge leib, mille vahel on küülsauguvõi, juust ja näiteks sink, ja maitses väga hästi. Veel enne harjutama minemist võtsin hotelli katusealal oleval basseinitekil paar tundi päikest ja nautisin umbes 20° sooja.

Harjutamine läks hästi, sest jõudsin vaadata kõike, mis vaja- eestist kaasa võetut, siit antud uusi lugusid, tehnikat ja ka orkestripartiisid.

Bolo do caco

Laupäeval tegime meie siiani pikima ja lahedaima jalutuskäigu mööda ookeaniäärt teisele poole. Alguses võttis väga pikalt, et üldse ookeani näeksime, aga kui sinna jõudsime olid vaated imelised. Igal pool olid kaljud, vesi peksis kividelt üles ning ilm oli taaskord väga päikseline ja mõnus. Kõige ägedam koht, kuhu jõudsime, oli veidi laugem kaljuäär, kust oli võimalik alla minna. Väike värav oli avatud ning kitsas jalgtee viis alla umbes 10m kohale veepinnast, kus kalju taas järsuks muutus. Seal kivide vahel ronimine oli tõsiselt lahe ning vaade hingemattev. See koht ei ole teada paljudele turistidele ning oli meile suur, kuid väga lahe üllatus. Tagasi pöörasime umbes viie paiku, et enne ilma jahedaks muutumist tagasi jõuda, sest jakke meil kaasas ei olnud.

Väike rand

Tõsiselt lahe vaade madalaimast kohast, kuhu ronida

Tee alla

Koht, kus käisime

Pühapäeval käisime pikal bussisõidul Porto Monizi. Sihtmärgiks olid looduslikud jahtunud laavast basseinid, kus ujuda. Terve pea nelja tunni pikkuse tee paistis päike, kuid täpselt meie sihtkoha kohal olid pilved. Kartsime, et suplus jääbki ära ning läksime alustuseks restorani. Proovisime kohalikku kala peixe-espada. Seda küpsetatakse banaaniga ning saadud maitsekooslus oli väga huvitav ja maitsev. Restoranist oli vaade meie eesmärgiks olnud basseinidele ja nägime seal päris mitut inimest ujumas. Kuna tuldud oli nii pikk tee, otsustasime ikkagi proovida, ning seda me ei kahetsenud. Külm vesi (kas 18° vesi jaanuarikuus küll nii külm on), oli karastav ning laavakivi imekaunis. Kivide pealt peksis ookeanilaine üles ning nende vahel sai ka ujuda. Turistidele on kõik siiski väga ohutuks tehtud, ohtlikud kohad on piiritletud tsementbasseiniga, et keegi karide ja lainete vahel viga ei saaks. Vesi oli nii soolane, et pinnal püsimisiseks liigutada ei olnud vaja. Kuid kui see suhu läks, ei olnud üldse meeldiv 😝😃

Vaade teekonnalt

Uhke lõuna

Kaunis ujumiskoht

Pärast ujumist oli bussini vaid ligi kolmveerand tundi, seega rohkem linna avastada eriti ei jõudnudki. Kõndisime veidi siiski ringi ning vaatasime, kuidas ookean vastu rannakaljusid peksab. Linnas oli veel akvaarium, mida oleks väga näha tahtnud, aga kuna see buss oli ainuke, millega normaalselt tagasi saada, jäi seekord akvaarium vaatamata. Tagasisõidul nägime veel päikeseloojangut ning öiseid mägesid.

Porto Monizi linn

Viimased päikesekiired

See nädal on alanud vaiksemalt, võtsime seiklemisest väikese pausi. Oleme harjutanud ja tundides käinud, ning siiski veidi veel ka linna peal jalutanud. Siiani Madeiral veedetud aeg on olnud imeline ning kirjutan varsti jälle!

Teekond pilvede kohal

 Eile algas meie reis Madeirale Erasmus+ projekti "Crossroads" raames. "Crossroads" tõi minu ja veel kaks õpilast, Brigitta ja Ingli, kolmeks nädalaks Madeira saarele oma erialaseid oskuseid arendama ning seejärel sõidavad mõned siinsed õpilased kolmeks nädalaks Eestisse.

Minu esimesed lennud mööduseid väga mõnusalt. Esimesed hetked adrenaliini, kui lennuk järsult nina üles tõstis ja pilvedest kõrgemale kerkimise moment, lõid heas mõttes hinge kinni. Vaated lennukitest olid imelised- päikesetõusu kuma, jääkirmetises aken, helesinine päikeserikas taevas jne olid hingematvalt kaunid. Kahjuks ei ole seda võimalik kaamerasse püüda nii ilusalt, nagu vaade päriselt on, aga siiski ju alati üritame 😀

Muidugi polnud kõik kaunis kui jäähelbed aknal. Esimene, lühem lend Soome, oli väga ebaühtlane ja raputavam, kuigi teine juba leebem. Pikemaks lennuks polnud ma varunud piisavalt tegevust ja võidelda tuli igavusega, kuid sellest palju suurem probleem olid rõhumuutused. Õhkutõusu ja maandumise ajal, ning vastavalt pärast ja enne neid, lõid kõrvad väga valusalt lukku, aga kaasa ostetud närimiskumm aitas selle vastu väga. Ebamugav oli veel ka mitmed tunnid pärast lendu, kui pea tundus tugeva surve all olevat ja kõrvad tegid ka valu. Usun, et ajapikku ja rohkema lendamisega harjub ka nende asjadega ära ja kõik on korras.

Kokkuvõttes meeldis lendamine mulle väga. Kõige rohkem ilmselt õhku tõusmised ja maandumised, sest vähemalt alguses pakuvad need närvikõdi, ning kõrgelt pilvedele ja tillukesena tunduvatele linnadele vaatamine.

Lõpuks Madeirale kohale jõudes olime elevust täis- juba lennukist paistsid imelised vaated. Autoga hotelli poole sõites nägime ka lähemalt mägesid ja orgusid, kirevat taimestikku, palmipuid jne jne. Seega sõitsime ja imetlesime vaadet.

Hotellist liikusime kiiresti edasi, et veel õhtul veidi linna uudistada. Kõndisime läbi paar tänavat, et leida mõnus kohvik, kus õhtust süüa, ning nautisime hiiglaslikku einet.

Pärast seda jalutasime veidi linna peal. Temperatuur oli mõnus 18°, mitte nii palav, et üles sulaks, ning samas piisavalt soe, et vähemalt eestlastel oleks hea õues praadi ning ka jäätist süüa.

Õhtul kohaliku aja järgi juba 9-ks olime ajavahest, kuigi väikesest, ja lennust nii kurnatud, et otsustasime varakult voodisse minna. Homne on veel ees ja siis algab ametlik programm ning tulevad uued põnevad kogemused!

Kõige sürrim nädal

See õppeaasta hakkas korraliku pauguga. Võrreldes eelmise aastaga on tunniplaan pööraselt täis. Hommikust õhtuni koolis ja eriala harjutamiseks tuleb aega kokku kraapida. Nagu arvata võib, on see väga stressirohke ja väsitav.

See nädal algas samamoodi: pikad tunnid koolis, harjutada eriti ei jõua. Nädala keskel läks huvitavaks; kolmapäeval oli Round Table'i stipendiumikonkursi eelvoor. Hommikul istusin tundides, siis oli lavaproov. Sama päeva peale oli sattunud ka muusikaajaloo kuulamisseminar ja kuna ma ei tahtnud minna seda järgi tegema, käisin ka seal ära. Pidime ära tundma 19. sajandi soololaule ja seekordse seminari kava oli väga nauditav. Eriti meeldisid mulle  Schuberti, Schumanni ja Tšaikovski kirjutatud laulud. Tänu sellele läks ka test hästi ja sain rahuliku südamega esinema minna. Kuulasin ära mõned kaasvõistlejad, kelle ajaks sinna jõudsin, ja pärast vahepausi oli minu kord. Laval läks hästi, loos olevate erinevate meeleolude vaheldus oli väga hea ning ka keerulisemad kohad tulid ilusti välja. 

Kuulasin kontserdi lõpuni ja siis tuli võimalus aeg maha võtta. Ülekolmapäeviti toimub Hopneri majas Tallinna Tantsuklubi  ja sinna ma oma sammud seadsingi. Nagu ikka, oli ka see kord palju jalakeerutamist, naeru ja mõnusat vestlust. Õhtupoole kuulsin, et sain Round Table'i finaali edasi, mis oli imeline uudis. Tantsuklubi on mega mõnus koht, kus lihtsalt aeg maha võtta, suhelda mõnusate inimestega ja tundide kaupa rahvalikku tantsu vihtuda. Sealt tulles on alati meeleolu ülihea, kuid koju jõuan hilja ning vajun kohe rammestunult voodisse.

Neljapäeval tegime proove järgmisteks konkursiteks. Kolmapäevane emotsionaalsus ja pingelangus oli mind täitsa läbi nüpeldanud, niiet päev möödus uimaselt. Õhtul toimus minu esimene solfedžo eratund. Olen juba ammu tahtnud käsile võtta enda kuulamisharjutuste tegemise oskuse ja lõpuks on sellega algust tehtud! Vastupidiselt väsimusest tingitud ootustele oli sel õhtul magama jäämine keeruline. Eelmiste päevade sündmused jooksid peas ringi: erinevalt eelmisest aastast sain seekord stipendiumikonkursi finaali, olen lõpuks algust teinud solfedžooskuste parandamisega, tantsuklubis sai suheldud mõnusate inimestega ja ärevusega ootasin veel ühte uudist, millest olen juba pikalt unistanud.

Reedel see tuli: ma lähen Madeirale! Erasmus+ programmi raames toimuva Crossroads projektiga sõidavad jaanuaris kolm Otsakooli õpilast kolmeks nädalaks Madeirale välispraktikale. Minu jaoks saab sellest esimene kord, kui muusika raames iseseisvalt nii kaugele reisin ning üldse elus esimest korda lennukiga lendan. Madeiral saan ma võimaluse  mängida võõrkeelses keskkonnas nii sooloesinejana kui ka orkestris. Minu unistus on tulevikus saada muusikuks professionaalses orkestris ja välispraktikale minemise võimalus on esimene suurem samm sinnapoole. Seetõttu olin ma äärmiselt õnnelik, kui tuli uudis, et saangi praktikale minna. Keset matemaatikatundi sain sõnumi ja see oli esimene kord, kus mul tulid õnnest pisarad silma ja käed hakkasid värisema. Ülejäänud päev möödus ülevas meeleolus. Olid veel mõned tunnid, siis käisin ühel lühikesel käsikellade ansambli kontserdil ning seejärel mängisin kooli laval õpetajatele novembrikuise keelpillimängijate konkursi kava ette. Kusjuures enne lavale minekut läks läbimäng nii halvasti, et tegelikult ei olnud mingit tahtmist kellelegi ette mängida. Kuid esinemine ise läks siiski väga edukalt. Sain kiidusõnu ja nüüd tuleb vaid edasi harjutada, et ka päris konkursil hästi läheks.

Selle nädala teeb ebareaalseks esinemistest ja õpingutest tulnud pinge ning  rõõmsate sündmuste kooskõla. Kooli tõttu on vahepeal vaevu aega hinge tõmmata või harjutada, aga see nädal näitas, et see kõik on seda väärt!

"Sümfoonilised tuuled" Lätis

Otsa kooli minnes hakkasin mängima GOSOs (Georg Otsa kooli Sümfooniaorkestris) See on väga tore, sest mulle on alati suurtes kollektiivides mängimine meeldinud ning see annab mulle palju kasulikke kogemusi edaspidiseks teekonnaks. Sel suvel läheme ka laulupeole ning veebruari viimasel nädalal käisime Lätis kontsertreisil, kus külastasime mitmeid erinevaid linnu ning tegime kokku neli kontserti. 

25.02
Käin nädalavahetuseti Pärnus ning nii on see ka täna. Peale tavalise koolikoti on mul Lätti minekuks kaasas ka kohver ning sõidan koju. Esmaspäeva hommikul viib ema mind Endla teatri ette, kust Läti buss mu peale võtab, sest Pärnu jääb neile tee peale. Teised on juba kaks tundi sõitnud ning bussi peal räägime kaaslastega juttu. Teeme Eesti- Läti piiril peatuse ning sõidame edasi. Mõne aja pärast jõuame väikelinna nimega Ogre, kus meid jaotatakse hotellitubadesse. Pool seltskonda läheb suurde majja, mille all on tilluke spaakompleks ja teine pool läheb väikesesse majja, kus toimub toitlustamine. Jaotumise valikud on hästi tehtud, paistab, et on arvestatud sellega, kes kellega vabal ajal suhtleb. Meie hottell on väga looduskaunis kohas ning oli laheda arhitektuuriga. Väike maja, kuhu mina sattusin, on tõenäoliselt hiljuti renoveeritud, sest mööblit on vähe. See- eest näeb tuba ise armas välja.

Tubadesse jaotunud, pakime kõik oma asjad lahti ning  läheme alumisele korrusele lõunat sööma. Seejärel sõidame oma esimesse kontserdipaika, Vecumnieki kultuurikeskusesse. Seal paneme kiiresti orkestri püsti: igaüks sätib kontserdi jaoks valmis omaenda pilli, aga aitab ka toole õigesse asendisse panna, pakkida lahti solistide löökpille ning puldid lahti voltida. Kui kõik see on tehtud, alustame prooviga. Teeme kõik esitusele tulevad teosed läbi ning harjume akustikaga. Pärast edukat proovi panevad kõik end kontserdiks valmis ning siis läheme lavale.
Tänasel kontserdil esitasime M. Lüdigi "Avamängu", 2. ja 4. osa L. van Beethoveni "7. sümfooniast A- duur, op 92" ning E. Séjourné "Topeltkontserdi marimbale, vibrafonile ja orkestrile". Kontsert läks üldiselt hästi, aga harjume veel kõik kontsertreisi rütmiga ning saali akustika polnud kõige parem. Orkester ei olnud veel sisse elanud ning alati võiks paremini minna, kuid jäime esinemisega siiski rahule. Ka publikule kontsert meeldis ning nad plaksutasid meid ka lisalugu, selle aasta laulupeo kavas olevat Tõnu Kõrvitsa "Päikesele", mängima.

Orkester teel Lätti (Allikas: Otsa kooli FB leht)

26.02
Teise päeva hommikul ärgates läheme alla korrusele sööma ja umbes 12 paiku hakkame sõitma Riia poole. Tänane päev on mõeldud puhkamiseks. Pidime minema Jurmalasse, aga kahjuks on see just täna suletud, niiet seikleme niisama linna peal. Bussiaknast välja vaadates näen linna sisse sõites ainult halle ja poollagunenud maju ning vaatepilt ehmatab algul veidi ära ja on keeruline selle linna võlust aru saada. Vanalinna jõudes näeb siiski ka ilusaid maju ning suvel oleks kõik täenäoliselt veelgi ilusam. Siiski meeldib mulle Tallinna vanalinn rohkem. 

Algul bussist välja saades ei ole me kindlad, mida nüüd teha. Hakkame mööda parki minema ja sõbranna näitab mulle Läti vabadusesammast. Sealt asume edasi teele Rozena tänava poole, mis peaks olema kõige lühem ja kitsam tänav Riias. Sinna poole liikudes märkame kohvikusilti, mis ütleb 96% dark. Oleme mõlemad tumeda šokolaadi austajad ning õues on veidi jahe, seega astumegi sisse. Leiamegi sealt täpselt seda, mida lootsime- kuuma šokolaadi. Mina pole seda varem proovinud ning otsustamegi osta. Saame väga ilusad vahukoorega kakaotassid, milles sisalduv jook on väga magus ja hea.

Kõnnime edasi ning lõpuks leiamegi üles Rozena tänava. Kahjuks ei olegi see nii kitsas kui olime oodanud- päris ühest seinast teise seinani ei ulata katsuma. Pikemate kätega inimene saaks sellega kindlasti hakkama, kuid mina pean veidi loovust kasutama. Nii õnnestub ka minul puudutada ära mõlemad tänava ääres olevad seinad.

Pärast venitusharjutuste tegemist otsustame lihtsalt veidi mööda vanalinna jalutada. Teame küll suunda, kuhu tüürime, kuid läheme ringiga, et ka vanalinna näha. Ümber ühe nurga keerates satume väikesele laadaplatsile, millel on praegu ainult üks müüja, aga paistab, et see on täpselt see, mida mul vaja. Mul on kodus väike võtmehoidjate kogu kohtadest, kus olen käinud või kust mulle on hoidja kingituseks toodud. Selles kioskis näengi ideaalset lisa sellele, kuna armastan kasse ning võtmehoidjal on loomulikult kirjas ka Riia linna nimi.

Edasi jalutades jõuame tee ääres olevasse Vintage Humana poodi. Meile mõlemale meeldivad uuskasutuspoodidest saadud riided ning läheme midagi lahedat otsima. Leiangi endale suveks paar ägedat riideeset. Nüüd võtame suuna kohta, mida teadsime juba Eestis, et tahame siin olles külastada: Bubble tea kohvik. Kodus sellist asja proovida ei saa ning see kõlab huvitavalt.Tean, et Bubble tea peaks olema musta tee baasil jook, milles on ka piima ja põhjas pehmed magusad pallikesed. Kohale jõudes leiame, et valida saab kas sooja või külma musta või rohelise tee vahel, millele lisatakse sobiv piim (soja, mandli, kookose jne.) ning pallikesi on mitmete erinevate kujude ning maitsetega. Mina tellin musta tee ja šokolaadipiimaga joogi ning põhja lasen panna banaani, šokolaadi ja vaarika maitselisi palle. Pärast lühikest ootamist saame joogid kätte. Mulle täitsa meeldib: piima ja tee kooslus on muidugi maitsev ning pallikesed lisavad huvitava elemendi, mis ongi kogu selle joogi mõte. Kõrrest üles tulles ja hammaste vahel katki pigistades tunduvad need naljakad, aga kogemus meeldib mulle väga ja tahan tulevikus kindlasti veel siia tulla. Kui jook on otsas, siis "mullid" ise ei ole väga head ja viskame need ära, sest need on veidi liiga magusad. 

Nüüd on juba veidi kiire, sest tuleb jõuda tagasi bussi. Kuna muud kohad paistavad väga kallid ja aeglased, läheme McDonaldsisse, sest teame, et sealt saab mõistliku hinnaga ja kiiresti, kuigi mitte väga erilist toitu. Pärast kiiret kehakinnitust naaseme bussi ning sõidame tagasi Ogre hotelli. Peagi hakkavad kõik harjutama, et järgmine kontsert oleks veel edukam. Kuna kontrabass seab mängijale mõned piirangud ja harjutamiseks on vajadused veidi suuremad, tuleb taas loovust kasutada. Hotellitoas ei saa mängida, sest seal on pilllijala jaoks libe ja see sõidab eest ära, niiet pean leidma koha, kus oleks vaip maas. Niisiis sean pärast mõningat mõtlemist valinühe koridori nurgakese ning sean endale sisse mõnusa harjutamispesa.

Pärast õhtusööki saavad kõik soovijad minna sauna ning õues asuvasse mullivanni. Meid ei ole küll palju, kuid nendega, kes tulevad, kavatseme veeta mõnusalt aega. Räägime juttu ning jagame varasemaid puhkusekogemusi. Seejärel läheme tagasi oma tubadesse ja rammestunult puhkama.

Vaba päev Riias oli väga mõnus, sest saime avastada uut linna, kus mina ei olnud varem käinud. Jalutasime värskes õhus ja saime mitu toredat uut kogemust. Riia linn oli täitsa mõnus, kuid tõenäoliselt on see suvel veel kenam.

27.02

Täna ootab meid ees reisi kõige pikem sõit, sest ööbime samas hotellis esimesed kolm ööd. Ogrest Kuldigasse, kus toimub meie teine kontsert, on ühe otsa pikkus pea kolm tundi. Seega pakime hommikul kõik pikaks bussisõiduks vajalikud asjad kaasa. Sätime kontrabassid ja teised pillid taas bussi ning asume teele. Mulle meeldib väga lugeda ning parasjagu on mul pooleli Ursula K. le Quini raamat "Meremaa võlur". Umbes poole sõidu peal saab raamat läbi ning edasi kuulan muusikat. Lõpuks jõuame Kuldiga kultuurikeskusesse. Taas paneme orkestri püsti ning seejärel läheme kohvikusse sööma. 

Pärast maitsvat lõunasööki teeme proovi. Mingil põhjusel ei läinud proov minu jaoks hästi, loodan, et esinemine tuleb paremini välja. Sätime end kontserdiks valmis:. Paneme esinemisriided selga ning neiud meigivad ennast tualettruumis. Kuna siin ei ole esinejatele eraldi vetsu, astuvad vahetevahel sisse lätlased, kellele paistab avanev vaatepilt nalja tegevat. Nüüd olen end esinemiseks valmis  pannud ja võtnud  otsuseks, et halvasti läinud proov ei pea tähendama ebaõnnestunud kontserti. 

Eelmisel õhtul harjutamisest ongi kasu olnud- kontsert läks väga hästi. See kord mängisime taas Lüdigi "Avamängu" ning Séjourné kontserti, aga erinevalt esmaspäevasest esinemisest esitasime Beethoveni sümfooniast lisaks teisele ja neljandale osale ka esimese.

Eduka kontserdi järel on tuju väga hea. Pärast õhtusööki läheme bussi ja hakkame tagasi liikuma. Taas kuulan muusikat ning nagu mitmed teisedki, jään enne hotelli jõudmist tukkuma. Saabume väga hilja ning kõik tammuvad uimaselt oma tubadesse ning poevad põhku. Meie, kontrabassistid, peame veel pillid bussi pagasnikust välja tõstma, et nad külma ei saaks, ning teeme seejärel sama. 

"Sümfooniliste tuulte" kavalehed (Otsa kooli FB leht)

28.02

Täna on veebruari viimane päev ning toimub kontsert meie reisi tähtsaimas asukohas: esineme suures Cesise kontserdisaalis. 

Kuna vahetame täna hotelli, pakime hommikul kokku kõik pillid ja ka kohvrid. Bussi juurde jõudes näeme taas tükk aega vaeva, et kontrabassid ja pagas koos bussi alla mahuks. Osad kohvrid peavadki tulema üles bussi, sest rohkem ei õnnestu meil pagasnikusse suruda. Nüüd saab teele asuda ja suundume kontserdipaika.

Kohale jõudes tervitab meid uhke saal: lava on suur, ning rasked asjad saame liikuva põrandaga üles tuua. Tänasel kontserdil on ka valgustus ning kasutame  noodipultide külge käivaid lampe. Paneme orkestri püsti ning istume taas bussi, et asjad uude hotelli viia.

Sõit pidi olema lühike, aga järsku oleme bussiga kohas, mis ei näe üldse õige väja: oleme keset kolgast ning silmapiiril ei paista ühtegi hotelli taolist hoonet. Mõne aja pärast paistab, et bussijuht sai kätte õiged juhised ning hakkame taas liikuma. Peagi olemegi õiges hotellis. Paneme asjad tubadesse ning suundume alumisele korrusele, kus meile pakutakse lõunat. Nüüd on kõigil kõhud täis ja sõidame tagasi kontserdimajja ning alustame prooviga.

Pärast seda paneme end valmis ja anname kolmanda kontserdi. Minu arvates oli see meie siiamaani edukaim esinemine: esitasime koos teiste asjadega ka kõik Beethoveni sümfoonia neli osa, laval oli hea olla ning kõik tuli hästi välja. Kahjuks oli rahvast vähe, kuigi saal ise oli suur. Nüüd pakime asjad kokku ning läheme tagasi hotelli.

 GOSO Pärast edukat kontserti (Otsa kooli FB leht)

Olen reisile kaasa võtnud seltskonna- ja rollimängu "Hundimäng". Teisipäeval laenasin seda teistele selleks ajaks, kui ise saunas olin. Täna mängin ka mina kaasa. Facebooki teel ajame seltskonna kokku ja korrus allpool koridoris hakkabki mäng pihta. Selle ajal koguneb terve hulk pealtvaatajaid, näis kas nad löövad ka mõni muu päev kaasa. Varsti tuleb öörahu ning pakime mängu kokku ja läheme kõik taas oma tubadesse.

Tänane päev oli väga tore: andsime eduka kontserdi ning lõbutsesime pea poole orkestriga koos toredat mängu mängides.

01.03

Ongi käes meie reisi viimane päev. Sööme hotelli restoranis hommikust ja kiirustame taas teisele korrusele, et kiiresti veel paar ringi "Hundimängu" teha. Teise mängu alguses kukun taas suhteliselt kiiresti välja ning kiirustan hotellituppa, sest pean nüüd kiiresti liigutama, et bussile jõuda. On veel vaja kontrabass kokku pakkida ja sinna tassida. Jõuan kohale põhimõtteliselt viimasel minutil, aga ei olegi viimane. Mõned teised seisavad veel bussi kõrval ja jutustavad. Panen kontrabassi pagasnikusse ja lähen sisse. Nalja pärast käsib dirigent bussijuhil sõitma hakata. Pöörame ümber ning jääme seisma, jutustajad saavad vihjest aru ja tulevad ka sisse. 

Asume teele Eesti- Läti piiri lähedal asuvasse armsasse väikelinna Rujienasse. Astun bussist välja ja vaatan ringi. Siin näeb kõik nii armas ja kodune välja. Selline koht, et kui kunagi oleks mingil põhjusel vaja Lätti kolida, siis see oleks välimuse järgi ideaalne linnake. Läheme kohvikusse sööma ja seejärel Ruijena kultuurimajja orkestrit üles panema. Tassime asjad eesruumi, aga selgub, et tegevus peab pooleks tunniks katki jääma, sest laval toimub kohalike laste tantsuproov. Läheme sõbrannaga linna peale jalutama. Kõigepealt kõnnime läbi väikese pargi, milles olevad pingid on talveks kokku korjatud, nagu oleks neil koosolek. Jõuame maakonna kaardini, kust loeme, et linnake on Läti jäätisepealinn ja seal on jäätisevabrik. Kõnnime läbi pargi tagasi, et otsida see üles, lootuses, et sealt saab kohalikku jäätist osta. Kajuks paistab, et siin ei müüda seda käest kätte. Kuna jäätist ei saa, läheme tagasi kultuurikeskuse poole, aga kõnnime hoopis väikese laulukaare juurde, mida bussist väljudes nägime. See on armas puidust kaar, mille taga on ilus rahulikult voolav jõgi. 

Varsti on aeg juba sealmaal, et laste proov võiks lõppemas olla. Läheme appi ning mina võtan kontrabassi kotist välja, tassin pilli, puki, poogna, noodid, noodipuldi ja muud asjad lavale. Seal paneme kontrabassid häälde ning oleme prooviks valmis. Harjutamise ajal mängin loomulikult korralikult kaasa, aga järsku tõmbab minu tähelepanu kulissidetagune.  Seal kohtuvad kaks täiesti erinevat maailma. Siin, kus istume ja mängime meie, on ilus ja armas lava, kardinate taga aga graffitit täis betoonsein. Kuna mul on telefon kaasas, proovin sellest imelisest vaatepildist pilti teha. Tahan seda teha just praegu, kui orkester on laval, sest mulle tundub, et just nii tuleb selle koha maagiline olemus kõige paremini välja. Esinemise ajal ei tohi kindlasti telefoni välja võtta, niiet tahan praegu proovis hea pildi saada. Selleks tuleb mängida sellist mängu: kui sul on terve hunnik pause järjest, siis tõmba telefon välja, proovi kaamera ära fokusseerida ja valgustus paika sättida ning tee võimalikult ilus pilt. Kui pausid hakkavad läbi saama, topi telefon kiiresti tagasi taskusse ja hakka õigel ajal mängima. 

Pärast proovi koguneb eilsest veel suurem hulk huvilisi taas ringi ning teeme veel enne kontserti paar selle reisi viimast libahundimängu ringi. Seejärel paneme kõik end kiiresti kontserdiks valmis ning läheme lavale. 

Seekord esitasime taas Lüdigi "Avamängu" ja Séjourné kontserdi, aga Beethoveni sümfooniast ainult 1. ja 3. osa. Ka see kontsert oli väga edukas: laval oli rahulik õhkkond ja mängida oli mõnus, publik kutsus solistid ja dirigendi mitu korda lavale tagasi ning ei tahtnud ka pärast lisalugu plaksutamist lõpetada, niiet ka neile väga meeldis. 

Kontsert on läbi ja õnnitleme lava taga soliste ja üksteist edukate esinemiste puhul. Siis pakime orkestri uuesti bussidesse (osad pillid ja tarvikud transpordibussi, kontrabassid ja inimesed suurde bussi). Oleme  juba peaaegu lõpetamas, aga järsku ilmub puhketuppa kastitäis kohalikku saldejumsi, mida olime ka ise otsimas käinud, aga polnud saanud. Kõik lasevad jäätisel hea maitsta. Magustoit nauditud ning viimased asjad bussi viidud, läheme kohvikusse õhtusööki sööma. Pärast seda ütleme nägemist paarile kaaslasele, kes oma autoga tagasi sõidavad, ning istume bussi. Sõidame väga lühikest aega ning varsti olemegi uuesti Pärnus ning ema ootab juba seal, et mind koju viia. Teised sõidavad edasi  Tallinnasse. Esmaspäeva õhtul pärast kooli ootab meid veel "Sümfooniliste tuulte" lõppkontsert Tallinna Metodisti kirikus.

*********************************************************************************

GOSO kontsertturnee Lätti oli tõsiselt vägev. Avastasin maad, kus varem ei ole käinud, nautisin toredate inimeste seltskonda, mängisin mängu, mida paljude mängijate vajalikkuse tõttu tihti teha ei saa. Muusikalises mõttes aitas reis mind väga palju edasi, sest õppisin ka oma instrumenti paremini tundma ning kogesin päris mitut uut esinemisolukorda. Samuti oli see minu jaoks esimene täispikkuses kontertreis.

Olen ka varem muusikaliste kollektiividega reisinud, aga see oli neist kõige toredam, sest seltskond oli hea ja korralduslikult oli samuti kõik väga hästi tehtud. Meile olid broneeritud korralikud hotellid, mugav buss ning süüa anti rohkem, kui tundus, et jaksame ära süüa.

Beethoveni 7. sümfoonia mängimine tundus algul täitsa hirmutav, sest esimesel õppeaastal Otsa koolis võtta ette nii nõudlik ning vastutusrikas lugu tundus hullumeelne. Minu erialaõpetaja ütles selle peale, et vahepeal ongi hea võtta ette selline teos, mis on üle mängija võimete. Pärast selle sümfoonia esitamist Lätis nõustun tema arvamusega. Kui ka kõik kohad ei tulnud ideaalselt välja, siis jätsin keerulisemad osad vahele ning mängisin edasi. Kuna see on esimene kord, kui ma kontrabassiga orkestris olen midagi nii suurt ette võtnud, olen tulemusega väga rahul. Üle enda võimete loo siiski arvestatavalt ära mängimine andis juurde nii kogemust kui enesekindlust muusika vallas.

*********************************************************************************

GOSO kontsert Metodisti kirikus (Otsa kooli FB leht)