Teisipäeval algas meie reisi ametlik osa. Hommikul, pärast pikalt magamist, et lennust taastuda, toimus meie ametlik vastuvõtt. Kohalikud õpilased mängisid meile muusikat ja meile tutvustati kooli. Otsa kooliga sarnaselt on mõlemad vanad, kuid väga armastusväärsed. Siinne kool on kordades suurem, umbes 1300 õpilasega üle terve saare. Meie õpime peamajas, kuid Madeira peale on veel mitmeid erinevaid maju, kus peale muusika õpetatakse veel kunsti, tantsimist ja animeerimist.
Projekti raames lendasid Madeirale Eestist ja Soomest kokku umbes 12 õpilast ning pärast tseremooniat tehti ühega mõlemast riigist intervjuu. Eestist esitati küsimusi minule. Ma ei olnud osanud seda oodata, sest meile poldud öeldud, et selline asi võib tulla, seega olin rääkides väga närvis. See oli minu esimene intervjuu kaamera ees, seega väga väärt kogemus ning samuti ka see, et järsku "võõras kohas vette hüppamisele" tuli kiiresti reageerida.
Juba sel päeval läksime Funchali avastama. Kõndisime mööda rannaäärt ja armusime juba siis imelisse ilma, loodusesse ja vaadetesse, mida nägime.
Õhtul oli minul juba esimene erialatund, mida ootasin ärevusega, sest minu õpetaja ei räägi inglise keelt. Siiski oli õnneks kogu aeg keegi, kes tõlkis, ning kontekstipõhistest asjadest sain ka ise aru, niiet kõik läks hästi. Minu õpetaja on väga soe, energiline ning hooliv inimene, kellega on hea õppida. Sooviksin ainult, et suhtlemine oleks lihtsam, kuid ka selline kogemus tuleb väga kasuks ning on ka huvitav.
Kolmapäeva hommikul olid meil harjutusajad. Harjutasin eriala, harjudes mõningate muudatustega, mida õpetaja oli soovitanud sõrmestusse teha. Iga päev on meil harjutamiseks umbes kolm tundi. Algul oli tunne, et nii pikalt järjest on äkki liig. Et võiks olla 2, siis paus ja hiljem veel üks, aga 3 tundi kulus tegelikult täiesti ära. Harjutasin Dragoneti kontrabassikontserti ja veel kahte lugu, mille õpetaja mulle teisipäevases tunnis andis.
Pärast harjutamist kõndisime taas mööda linna. Kuuest olime tagasi koolis ja toimus orkester. Olime neid lugusid varem iseseisvalt vaadata saanud, aga tuleb välja, et siinne orkester on nendega juba palju tööd teinud ja ka esinenud, seega oskasid nad neid juba hästi. Esimesena harjutasime Mussorgsky "Pildid näituselt" ja selle teises osas on kontrabassidel pööraselt kiired käigud. Võtsin järgmiseks korraks eesmärgi neid iseseisvalt harjutada. Teise loona mängitud Mozarti oboekontsert oli juba mugavam, kuid ka seal on käike, mida peaks harjutama.
Pärast orkestrit läksime ühe kohaliku viiuldajaga öiset Funchali kaema. Kõndisime samas suunas, mis varem, kuid oli väga vägev. Sama mägi, mida ka varem näinud olime, oli öistes tuledes väga kaunis.
Neljapäev algas meie esimese portugali keele tunniga, kus õppisime põhilisi fraase, millest mõned olid mulle juba tuttavad, enamus aga uued. Sellest tunnist on kindlasti kasu erialatunnis aru saamiseks.
Pärast tundi jalutades jõudsime juhuslikult tänavale, mis meenutas mulle kodulinna Rüütli tänavat, sest seal oli samamoodi palju poode ja kohvikuid ning sarnane õhkkond. Sealt jõudsime Funchali linnahalli juurde, mille ees kaunis kividest laotud väljak. Õhtul harjutasin klassis, kus päikeseloojang tekitas imelise vaate juba tuttavale mäele. Seetõttu oli veidi keeruline keskenduda, aga siiski läks harjutamine edukalt. Orkestrilugudeni neljapäeval ei jõudnudki, sest kontrabassikontserdiga oli väga palju tööd.
Neljapäevaõhtuti on mul ka ühetunnised erialatunnid. Seal töötasime tehnika kallal ja vaatasime lugusid edasi.
 |
| Funchali "Rüütli tänav" |
 |
| Vaade, mis harjutamise mitu korda katkestas |
Koolinädala viimasel päeval tutvustatakse meile iga nädal linna. Seekord käisime püha kunsti muuseumis, kus nägime kohalikku Portugali ning ka võõramaist kunsti, mis on siia toodud kaupmeeste poolt ning edaspidiseid loometöid kõvasti mõjutanud. Muuseumi rõdult avanes imepärane vaade linnale.
Pärast muuseumi proovisime kohalikku leiba Bolo do Caco. See on valge leib, mille vahel on küülsauguvõi, juust ja näiteks sink, ja maitses väga hästi. Veel enne harjutama minemist võtsin hotelli katusealal oleval basseinitekil paar tundi päikest ja nautisin umbes 20° sooja.
Harjutamine läks hästi, sest jõudsin vaadata kõike, mis vaja- eestist kaasa võetut, siit antud uusi lugusid, tehnikat ja ka orkestripartiisid.
 |
| Bolo do caco |
Laupäeval tegime meie siiani pikima ja lahedaima jalutuskäigu mööda ookeaniäärt teisele poole. Alguses võttis väga pikalt, et üldse ookeani näeksime, aga kui sinna jõudsime olid vaated imelised. Igal pool olid kaljud, vesi peksis kividelt üles ning ilm oli taaskord väga päikseline ja mõnus. Kõige ägedam koht, kuhu jõudsime, oli veidi laugem kaljuäär, kust oli võimalik alla minna. Väike värav oli avatud ning kitsas jalgtee viis alla umbes 10m kohale veepinnast, kus kalju taas järsuks muutus. Seal kivide vahel ronimine oli tõsiselt lahe ning vaade hingemattev. See koht ei ole teada paljudele turistidele ning oli meile suur, kuid väga lahe üllatus. Tagasi pöörasime umbes viie paiku, et enne ilma jahedaks muutumist tagasi jõuda, sest jakke meil kaasas ei olnud.
 |
| Väike rand |
 |
| Tõsiselt lahe vaade madalaimast kohast, kuhu ronida |
 |
| Tee alla |
 |
| Koht, kus käisime |
Pühapäeval käisime pikal bussisõidul Porto Monizi. Sihtmärgiks olid looduslikud jahtunud laavast basseinid, kus ujuda. Terve pea nelja tunni pikkuse tee paistis päike, kuid täpselt meie sihtkoha kohal olid pilved. Kartsime, et suplus jääbki ära ning läksime alustuseks restorani. Proovisime kohalikku kala peixe-espada. Seda küpsetatakse banaaniga ning saadud maitsekooslus oli väga huvitav ja maitsev. Restoranist oli vaade meie eesmärgiks olnud basseinidele ja nägime seal päris mitut inimest ujumas. Kuna tuldud oli nii pikk tee, otsustasime ikkagi proovida, ning seda me ei kahetsenud. Külm vesi (kas 18° vesi jaanuarikuus küll nii külm on), oli karastav ning laavakivi imekaunis. Kivide pealt peksis ookeanilaine üles ning nende vahel sai ka ujuda. Turistidele on kõik siiski väga ohutuks tehtud, ohtlikud kohad on piiritletud tsementbasseiniga, et keegi karide ja lainete vahel viga ei saaks. Vesi oli nii soolane, et pinnal püsimisiseks liigutada ei olnud vaja. Kuid kui see suhu läks, ei olnud üldse meeldiv 😝😃
 |
| Vaade teekonnalt |
 |
| Uhke lõuna |
 |
| Kaunis ujumiskoht |
 |
| Porto Monizi linn |
 |
| Viimased päikesekiired |
See nädal on alanud vaiksemalt, võtsime seiklemisest väikese pausi. Oleme harjutanud ja tundides käinud, ning siiski veidi veel ka linna peal jalutanud. Siiani Madeiral veedetud aeg on olnud imeline ning kirjutan varsti jälle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar