Juba paar kuud olen Otsakoolis õppinud, asudes ise Pärnus. Erialatundide jaoks on see muidugi korralik väljakutse: kontrabassi madalamaid helisid ei lase läbi ei Zoom ega tavaline telefoniühendus, seega tuleb nutikas olla. Kõrgemaid soololugusid kuuleb õpetaja küll ka läbi telefoni, kuid õige helipildi saamiseks ning heliredelitega töötamiseks tuleb teha salvestisi - need on ainukesed, mis tõelist kontrabassi häält edasi annavad.
Õppimisel on mul muidugi toredad abilised omast käest võtta. Koera Tobi arvates on põrandale pandud vaip, mis peaks põrandat kontrabassijala eest kaitsema, kindlasti just temale lamamiseks sinna asetatud. Niisiis käib võimuvõitlus - kas saan mina kontrabassi harjutada või tema pikutada.
Ülemisel korrusel elutsevad kassid, kes on ka igal võimalusel valmis õppimiseks abikäe andma. Kaak assisteerib zoomitundidega, Pets klaverimänguga ning Pätu soleerib kontrabassisalvestiste taustal. Kui pilli statiivi pealt võtan ning esimesed helid kõlavad, on tema trepi peal ning laulab kaasa. :)
Ka gümnaasiumitundideks on võimalik leida loovaid lahendusi. Kui parasjagu keegi pereliikmetest vajab transpordiabi, saab kodukontorist kiirelt autokontor. Ka niimoodi ei ole töö tegemine keeruline. Piinlikuks läheb vaid siis, kui salvestad autos rahulikult saksa keele kodutööks mõeldud videot ning sõiduki ette sammub järsku parkimiskontrolör, kes parkimiskella korrektset armatuuril resideerumist kontrollib. :D
Pingsa õppetegevuse vahepeal on oluline ka puhata. Leian, et lõõgastumiseks parim viis on ilusate ilmade puhul minna imelisse eesti loodusesse. Kaunid matkarajad ja metsaaalused lõkkeplatsid sobivad selleks tarbeks oivaliselt. Esimesel kevadise ilmaga päeval ette võetud väljasõit perega osutus päris lõbusaks seikluseks. Potsatasime koos koertega autosse ning alustasime sõitu matkateele. Kui sõita oli jäänud vaid mõned kilomeetrid, tõdesime aga fakti, et edasi surudes jääksime oma madalapõhjalise autoga mudasesse maasse lihtsalt kinni, seega pöörasime otsa ringi ning südamete puperdades ja autoustest haarates tungisime tuldud teed pidi tagasi, lootes, et jõuame sopamülkast ikka välja.
Jõudsime, ning järgmiseks võtsime suuna Rumba lõkkekohta, kuhu jõudsime ka kohale ning leidsime eest kauni metsaaluse, rahustava vaikuse ning mõnusa tulealuse, millel grillida. Märkamatult kadus metsa all mitu tundi ning hiljem koju tagasi jõudes tõdesime kõik, et oli olnud üks korralik puhkepäev. Seda oli näha ka koerte pealt, kes ka veel järgmisel hommikul südamerahus põõnasid ning välja minekuks mingit initsiatiivi ei näidanud.
Soovin kõigile jõudu praeguse olukorraga toimetulekuks, püsigem ikka negatiivsed, leidkem aega iseendale ja looduse rüpes käimise jaoks ning otsigem nutikaid viise kodus töötamiseks ning õppimiseks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar