25.02
Käin nädalavahetuseti Pärnus ning nii on see ka täna. Peale tavalise koolikoti on mul Lätti minekuks kaasas ka kohver ning sõidan koju. Esmaspäeva hommikul viib ema mind Endla teatri ette, kust Läti buss mu peale võtab, sest Pärnu jääb neile tee peale. Teised on juba kaks tundi sõitnud ning bussi peal räägime kaaslastega juttu. Teeme Eesti- Läti piiril peatuse ning sõidame edasi. Mõne aja pärast jõuame väikelinna nimega Ogre, kus meid jaotatakse hotellitubadesse. Pool seltskonda läheb suurde majja, mille all on tilluke spaakompleks ja teine pool läheb väikesesse majja, kus toimub toitlustamine. Jaotumise valikud on hästi tehtud, paistab, et on arvestatud sellega, kes kellega vabal ajal suhtleb. Meie hottell on väga looduskaunis kohas ning oli laheda arhitektuuriga. Väike maja, kuhu mina sattusin, on tõenäoliselt hiljuti renoveeritud, sest mööblit on vähe. See- eest näeb tuba ise armas välja.
Tubadesse jaotunud, pakime kõik oma asjad lahti ning läheme alumisele korrusele lõunat sööma. Seejärel sõidame oma esimesse kontserdipaika, Vecumnieki kultuurikeskusesse. Seal paneme kiiresti orkestri püsti: igaüks sätib kontserdi jaoks valmis omaenda pilli, aga aitab ka toole õigesse asendisse panna, pakkida lahti solistide löökpille ning puldid lahti voltida. Kui kõik see on tehtud, alustame prooviga. Teeme kõik esitusele tulevad teosed läbi ning harjume akustikaga. Pärast edukat proovi panevad kõik end kontserdiks valmis ning siis läheme lavale.
Tänasel kontserdil esitasime M. Lüdigi "Avamängu", 2. ja 4. osa L. van Beethoveni "7. sümfooniast A- duur, op 92" ning E. Séjourné "Topeltkontserdi marimbale, vibrafonile ja orkestrile". Kontsert läks üldiselt hästi, aga harjume veel kõik kontsertreisi rütmiga ning saali akustika polnud kõige parem. Orkester ei olnud veel sisse elanud ning alati võiks paremini minna, kuid jäime esinemisega siiski rahule. Ka publikule kontsert meeldis ning nad plaksutasid meid ka lisalugu, selle aasta laulupeo kavas olevat Tõnu Kõrvitsa "Päikesele", mängima.
26.02
Teise päeva hommikul ärgates läheme alla korrusele sööma ja umbes 12 paiku hakkame sõitma Riia poole. Tänane päev on mõeldud puhkamiseks. Pidime minema Jurmalasse, aga kahjuks on see just täna suletud, niiet seikleme niisama linna peal. Bussiaknast välja vaadates näen linna sisse sõites ainult halle ja poollagunenud maju ning vaatepilt ehmatab algul veidi ära ja on keeruline selle linna võlust aru saada. Vanalinna jõudes näeb siiski ka ilusaid maju ning suvel oleks kõik täenäoliselt veelgi ilusam. Siiski meeldib mulle Tallinna vanalinn rohkem.
Algul bussist välja saades ei ole me kindlad, mida nüüd teha. Hakkame mööda parki minema ja sõbranna näitab mulle Läti vabadusesammast. Sealt asume edasi teele Rozena tänava poole, mis peaks olema kõige lühem ja kitsam tänav Riias. Sinna poole liikudes märkame kohvikusilti, mis ütleb 96% dark. Oleme mõlemad tumeda šokolaadi austajad ning õues on veidi jahe, seega astumegi sisse. Leiamegi sealt täpselt seda, mida lootsime- kuuma šokolaadi. Mina pole seda varem proovinud ning otsustamegi osta. Saame väga ilusad vahukoorega kakaotassid, milles sisalduv jook on väga magus ja hea.
28.02
Pärast proovi koguneb eilsest veel suurem hulk huvilisi taas ringi ning teeme veel enne kontserti paar selle reisi viimast libahundimängu ringi. Seejärel paneme kõik end kiiresti kontserdiks valmis ning läheme lavale.
Seekord esitasime taas Lüdigi "Avamängu" ja Séjourné kontserdi, aga Beethoveni sümfooniast ainult 1. ja 3. osa. Ka see kontsert oli väga edukas: laval oli rahulik õhkkond ja mängida oli mõnus, publik kutsus solistid ja dirigendi mitu korda lavale tagasi ning ei tahtnud ka pärast lisalugu plaksutamist lõpetada, niiet ka neile väga meeldis.
Kontsert on läbi ja õnnitleme lava taga soliste ja üksteist edukate esinemiste puhul. Siis pakime orkestri uuesti bussidesse (osad pillid ja tarvikud transpordibussi, kontrabassid ja inimesed suurde bussi). Oleme juba peaaegu lõpetamas, aga järsku ilmub puhketuppa kastitäis kohalikku saldejumsi, mida olime ka ise otsimas käinud, aga polnud saanud. Kõik lasevad jäätisel hea maitsta. Magustoit nauditud ning viimased asjad bussi viidud, läheme kohvikusse õhtusööki sööma. Pärast seda ütleme nägemist paarile kaaslasele, kes oma autoga tagasi sõidavad, ning istume bussi. Sõidame väga lühikest aega ning varsti olemegi uuesti Pärnus ning ema ootab juba seal, et mind koju viia. Teised sõidavad edasi Tallinnasse. Esmaspäeva õhtul pärast kooli ootab meid veel "Sümfooniliste tuulte" lõppkontsert Tallinna Metodisti kirikus.
Käin nädalavahetuseti Pärnus ning nii on see ka täna. Peale tavalise koolikoti on mul Lätti minekuks kaasas ka kohver ning sõidan koju. Esmaspäeva hommikul viib ema mind Endla teatri ette, kust Läti buss mu peale võtab, sest Pärnu jääb neile tee peale. Teised on juba kaks tundi sõitnud ning bussi peal räägime kaaslastega juttu. Teeme Eesti- Läti piiril peatuse ning sõidame edasi. Mõne aja pärast jõuame väikelinna nimega Ogre, kus meid jaotatakse hotellitubadesse. Pool seltskonda läheb suurde majja, mille all on tilluke spaakompleks ja teine pool läheb väikesesse majja, kus toimub toitlustamine. Jaotumise valikud on hästi tehtud, paistab, et on arvestatud sellega, kes kellega vabal ajal suhtleb. Meie hottell on väga looduskaunis kohas ning oli laheda arhitektuuriga. Väike maja, kuhu mina sattusin, on tõenäoliselt hiljuti renoveeritud, sest mööblit on vähe. See- eest näeb tuba ise armas välja.
Tubadesse jaotunud, pakime kõik oma asjad lahti ning läheme alumisele korrusele lõunat sööma. Seejärel sõidame oma esimesse kontserdipaika, Vecumnieki kultuurikeskusesse. Seal paneme kiiresti orkestri püsti: igaüks sätib kontserdi jaoks valmis omaenda pilli, aga aitab ka toole õigesse asendisse panna, pakkida lahti solistide löökpille ning puldid lahti voltida. Kui kõik see on tehtud, alustame prooviga. Teeme kõik esitusele tulevad teosed läbi ning harjume akustikaga. Pärast edukat proovi panevad kõik end kontserdiks valmis ning siis läheme lavale.
Tänasel kontserdil esitasime M. Lüdigi "Avamängu", 2. ja 4. osa L. van Beethoveni "7. sümfooniast A- duur, op 92" ning E. Séjourné "Topeltkontserdi marimbale, vibrafonile ja orkestrile". Kontsert läks üldiselt hästi, aga harjume veel kõik kontsertreisi rütmiga ning saali akustika polnud kõige parem. Orkester ei olnud veel sisse elanud ning alati võiks paremini minna, kuid jäime esinemisega siiski rahule. Ka publikule kontsert meeldis ning nad plaksutasid meid ka lisalugu, selle aasta laulupeo kavas olevat Tõnu Kõrvitsa "Päikesele", mängima.
 |
| Orkester teel Lätti (Allikas: Otsa kooli FB leht) |
26.02
Teise päeva hommikul ärgates läheme alla korrusele sööma ja umbes 12 paiku hakkame sõitma Riia poole. Tänane päev on mõeldud puhkamiseks. Pidime minema Jurmalasse, aga kahjuks on see just täna suletud, niiet seikleme niisama linna peal. Bussiaknast välja vaadates näen linna sisse sõites ainult halle ja poollagunenud maju ning vaatepilt ehmatab algul veidi ära ja on keeruline selle linna võlust aru saada. Vanalinna jõudes näeb siiski ka ilusaid maju ning suvel oleks kõik täenäoliselt veelgi ilusam. Siiski meeldib mulle Tallinna vanalinn rohkem.
Algul bussist välja saades ei ole me kindlad, mida nüüd teha. Hakkame mööda parki minema ja sõbranna näitab mulle Läti vabadusesammast. Sealt asume edasi teele Rozena tänava poole, mis peaks olema kõige lühem ja kitsam tänav Riias. Sinna poole liikudes märkame kohvikusilti, mis ütleb 96% dark. Oleme mõlemad tumeda šokolaadi austajad ning õues on veidi jahe, seega astumegi sisse. Leiamegi sealt täpselt seda, mida lootsime- kuuma šokolaadi. Mina pole seda varem proovinud ning otsustamegi osta. Saame väga ilusad vahukoorega kakaotassid, milles sisalduv jook on väga magus ja hea.
Kõnnime edasi ning lõpuks leiamegi üles Rozena tänava. Kahjuks ei olegi see nii kitsas kui olime oodanud- päris ühest seinast teise seinani ei ulata katsuma. Pikemate kätega inimene saaks sellega kindlasti hakkama, kuid mina pean veidi loovust kasutama. Nii õnnestub ka minul puudutada ära mõlemad tänava ääres olevad seinad.
Pärast venitusharjutuste tegemist otsustame lihtsalt veidi mööda vanalinna jalutada. Teame küll suunda, kuhu tüürime, kuid läheme ringiga, et ka vanalinna näha. Ümber ühe nurga keerates satume väikesele laadaplatsile, millel on praegu ainult üks müüja, aga paistab, et see on täpselt see, mida mul vaja. Mul on kodus väike võtmehoidjate kogu kohtadest, kus olen käinud või kust mulle on hoidja kingituseks toodud. Selles kioskis näengi ideaalset lisa sellele, kuna armastan kasse ning võtmehoidjal on loomulikult kirjas ka Riia linna nimi.
Edasi jalutades jõuame tee ääres olevasse Vintage Humana poodi. Meile mõlemale meeldivad uuskasutuspoodidest saadud riided ning läheme midagi lahedat otsima. Leiangi endale suveks paar ägedat riideeset. Nüüd võtame suuna kohta, mida teadsime juba Eestis, et tahame siin olles külastada: Bubble tea kohvik. Kodus sellist asja proovida ei saa ning see kõlab huvitavalt.Tean, et Bubble tea peaks olema musta tee baasil jook, milles on ka piima ja põhjas pehmed magusad pallikesed. Kohale jõudes leiame, et valida saab kas sooja või külma musta või rohelise tee vahel, millele lisatakse sobiv piim (soja, mandli, kookose jne.) ning pallikesi on mitmete erinevate kujude ning maitsetega. Mina tellin musta tee ja šokolaadipiimaga joogi ning põhja lasen panna banaani, šokolaadi ja vaarika maitselisi palle. Pärast lühikest ootamist saame joogid kätte. Mulle täitsa meeldib: piima ja tee kooslus on muidugi maitsev ning pallikesed lisavad huvitava elemendi, mis ongi kogu selle joogi mõte. Kõrrest üles tulles ja hammaste vahel katki pigistades tunduvad need naljakad, aga kogemus meeldib mulle väga ja tahan tulevikus kindlasti veel siia tulla. Kui jook on otsas, siis "mullid" ise ei ole väga head ja viskame need ära, sest need on veidi liiga magusad.
Nüüd on juba veidi kiire, sest tuleb jõuda tagasi bussi. Kuna muud kohad paistavad väga kallid ja aeglased, läheme McDonaldsisse, sest teame, et sealt saab mõistliku hinnaga ja kiiresti, kuigi mitte väga erilist toitu. Pärast kiiret kehakinnitust naaseme bussi ning sõidame tagasi Ogre hotelli. Peagi hakkavad kõik harjutama, et järgmine kontsert oleks veel edukam. Kuna kontrabass seab mängijale mõned piirangud ja harjutamiseks on vajadused veidi suuremad, tuleb taas loovust kasutada. Hotellitoas ei saa mängida, sest seal on pilllijala jaoks libe ja see sõidab eest ära, niiet pean leidma koha, kus oleks vaip maas. Niisiis sean pärast mõningat mõtlemist valinühe koridori nurgakese ning sean endale sisse mõnusa harjutamispesa.
Pärast õhtusööki saavad kõik soovijad minna sauna ning õues asuvasse mullivanni. Meid ei ole küll palju, kuid nendega, kes tulevad, kavatseme veeta mõnusalt aega. Räägime juttu ning jagame varasemaid puhkusekogemusi. Seejärel läheme tagasi oma tubadesse ja rammestunult puhkama.
Vaba päev Riias oli väga mõnus, sest saime avastada uut linna, kus mina ei olnud varem käinud. Jalutasime värskes õhus ja saime mitu toredat uut kogemust. Riia linn oli täitsa mõnus, kuid tõenäoliselt on see suvel veel kenam.
27.02
Täna ootab meid ees reisi kõige pikem sõit, sest ööbime samas hotellis esimesed kolm ööd. Ogrest Kuldigasse, kus toimub meie teine kontsert, on ühe otsa pikkus pea kolm tundi. Seega pakime hommikul kõik pikaks bussisõiduks vajalikud asjad kaasa. Sätime kontrabassid ja teised pillid taas bussi ning asume teele. Mulle meeldib väga lugeda ning parasjagu on mul pooleli Ursula K. le Quini raamat "Meremaa võlur". Umbes poole sõidu peal saab raamat läbi ning edasi kuulan muusikat. Lõpuks jõuame Kuldiga kultuurikeskusesse. Taas paneme orkestri püsti ning seejärel läheme kohvikusse sööma.
Pärast maitsvat lõunasööki teeme proovi. Mingil põhjusel ei läinud proov minu jaoks hästi, loodan, et esinemine tuleb paremini välja. Sätime end kontserdiks valmis:. Paneme esinemisriided selga ning neiud meigivad ennast tualettruumis. Kuna siin ei ole esinejatele eraldi vetsu, astuvad vahetevahel sisse lätlased, kellele paistab avanev vaatepilt nalja tegevat. Nüüd olen end esinemiseks valmis pannud ja võtnud otsuseks, et halvasti läinud proov ei pea tähendama ebaõnnestunud kontserti.
Eelmisel õhtul harjutamisest ongi kasu olnud- kontsert läks väga hästi. See kord mängisime taas Lüdigi "Avamängu" ning Séjourné kontserti, aga erinevalt esmaspäevasest esinemisest esitasime Beethoveni sümfooniast lisaks teisele ja neljandale osale ka esimese.
Pärast maitsvat lõunasööki teeme proovi. Mingil põhjusel ei läinud proov minu jaoks hästi, loodan, et esinemine tuleb paremini välja. Sätime end kontserdiks valmis:. Paneme esinemisriided selga ning neiud meigivad ennast tualettruumis. Kuna siin ei ole esinejatele eraldi vetsu, astuvad vahetevahel sisse lätlased, kellele paistab avanev vaatepilt nalja tegevat. Nüüd olen end esinemiseks valmis pannud ja võtnud otsuseks, et halvasti läinud proov ei pea tähendama ebaõnnestunud kontserti.
Eelmisel õhtul harjutamisest ongi kasu olnud- kontsert läks väga hästi. See kord mängisime taas Lüdigi "Avamängu" ning Séjourné kontserti, aga erinevalt esmaspäevasest esinemisest esitasime Beethoveni sümfooniast lisaks teisele ja neljandale osale ka esimese.
Eduka kontserdi järel on tuju väga hea. Pärast õhtusööki läheme bussi ja hakkame tagasi liikuma. Taas kuulan muusikat ning nagu mitmed teisedki, jään enne hotelli jõudmist tukkuma. Saabume väga hilja ning kõik tammuvad uimaselt oma tubadesse ning poevad põhku. Meie, kontrabassistid, peame veel pillid bussi pagasnikust välja tõstma, et nad külma ei saaks, ning teeme seejärel sama.
 |
| "Sümfooniliste tuulte" kavalehed (Otsa kooli FB leht) |
Täna on veebruari viimane päev ning toimub kontsert meie reisi tähtsaimas asukohas: esineme suures Cesise kontserdisaalis.
Kuna vahetame täna hotelli, pakime hommikul kokku kõik pillid ja ka kohvrid. Bussi juurde jõudes näeme taas tükk aega vaeva, et kontrabassid ja pagas koos bussi alla mahuks. Osad kohvrid peavadki tulema üles bussi, sest rohkem ei õnnestu meil pagasnikusse suruda. Nüüd saab teele asuda ja suundume kontserdipaika.
Kohale jõudes tervitab meid uhke saal: lava on suur, ning rasked asjad saame liikuva põrandaga üles tuua. Tänasel kontserdil on ka valgustus ning kasutame noodipultide külge käivaid lampe. Paneme orkestri püsti ning istume taas bussi, et asjad uude hotelli viia.
Sõit pidi olema lühike, aga järsku oleme bussiga kohas, mis ei näe üldse õige väja: oleme keset kolgast ning silmapiiril ei paista ühtegi hotelli taolist hoonet. Mõne aja pärast paistab, et bussijuht sai kätte õiged juhised ning hakkame taas liikuma. Peagi olemegi õiges hotellis. Paneme asjad tubadesse ning suundume alumisele korrusele, kus meile pakutakse lõunat. Nüüd on kõigil kõhud täis ja sõidame tagasi kontserdimajja ning alustame prooviga.
Pärast seda paneme end valmis ja anname kolmanda kontserdi. Minu arvates oli see meie siiamaani edukaim esinemine: esitasime koos teiste asjadega ka kõik Beethoveni sümfoonia neli osa, laval oli hea olla ning kõik tuli hästi välja. Kahjuks oli rahvast vähe, kuigi saal ise oli suur. Nüüd pakime asjad kokku ning läheme tagasi hotelli.
 |
| GOSO Pärast edukat kontserti (Otsa kooli FB leht) |
Olen reisile kaasa võtnud seltskonna- ja rollimängu "Hundimäng". Teisipäeval laenasin seda teistele selleks ajaks, kui ise saunas olin. Täna mängin ka mina kaasa. Facebooki teel ajame seltskonna kokku ja korrus allpool koridoris hakkabki mäng pihta. Selle ajal koguneb terve hulk pealtvaatajaid, näis kas nad löövad ka mõni muu päev kaasa. Varsti tuleb öörahu ning pakime mängu kokku ja läheme kõik taas oma tubadesse.
Tänane päev oli väga tore: andsime eduka kontserdi ning lõbutsesime pea poole orkestriga koos toredat mängu mängides.
Tänane päev oli väga tore: andsime eduka kontserdi ning lõbutsesime pea poole orkestriga koos toredat mängu mängides.
01.03
Ongi käes meie reisi viimane päev. Sööme hotelli restoranis hommikust ja kiirustame taas teisele korrusele, et kiiresti veel paar ringi "Hundimängu" teha. Teise mängu alguses kukun taas suhteliselt kiiresti välja ning kiirustan hotellituppa, sest pean nüüd kiiresti liigutama, et bussile jõuda. On veel vaja kontrabass kokku pakkida ja sinna tassida. Jõuan kohale põhimõtteliselt viimasel minutil, aga ei olegi viimane. Mõned teised seisavad veel bussi kõrval ja jutustavad. Panen kontrabassi pagasnikusse ja lähen sisse. Nalja pärast käsib dirigent bussijuhil sõitma hakata. Pöörame ümber ning jääme seisma, jutustajad saavad vihjest aru ja tulevad ka sisse.
Asume teele Eesti- Läti piiri lähedal asuvasse armsasse väikelinna Rujienasse. Astun bussist välja ja vaatan ringi. Siin näeb kõik nii armas ja kodune välja. Selline koht, et kui kunagi oleks mingil põhjusel vaja Lätti kolida, siis see oleks välimuse järgi ideaalne linnake. Läheme kohvikusse sööma ja seejärel Ruijena kultuurimajja orkestrit üles panema. Tassime asjad eesruumi, aga selgub, et tegevus peab pooleks tunniks katki jääma, sest laval toimub kohalike laste tantsuproov. Läheme sõbrannaga linna peale jalutama. Kõigepealt kõnnime läbi väikese pargi, milles olevad pingid on talveks kokku korjatud, nagu oleks neil koosolek. Jõuame maakonna kaardini, kust loeme, et linnake on Läti jäätisepealinn ja seal on jäätisevabrik. Kõnnime läbi pargi tagasi, et otsida see üles, lootuses, et sealt saab kohalikku jäätist osta. Kajuks paistab, et siin ei müüda seda käest kätte. Kuna jäätist ei saa, läheme tagasi kultuurikeskuse poole, aga kõnnime hoopis väikese laulukaare juurde, mida bussist väljudes nägime. See on armas puidust kaar, mille taga on ilus rahulikult voolav jõgi.
Asume teele Eesti- Läti piiri lähedal asuvasse armsasse väikelinna Rujienasse. Astun bussist välja ja vaatan ringi. Siin näeb kõik nii armas ja kodune välja. Selline koht, et kui kunagi oleks mingil põhjusel vaja Lätti kolida, siis see oleks välimuse järgi ideaalne linnake. Läheme kohvikusse sööma ja seejärel Ruijena kultuurimajja orkestrit üles panema. Tassime asjad eesruumi, aga selgub, et tegevus peab pooleks tunniks katki jääma, sest laval toimub kohalike laste tantsuproov. Läheme sõbrannaga linna peale jalutama. Kõigepealt kõnnime läbi väikese pargi, milles olevad pingid on talveks kokku korjatud, nagu oleks neil koosolek. Jõuame maakonna kaardini, kust loeme, et linnake on Läti jäätisepealinn ja seal on jäätisevabrik. Kõnnime läbi pargi tagasi, et otsida see üles, lootuses, et sealt saab kohalikku jäätist osta. Kajuks paistab, et siin ei müüda seda käest kätte. Kuna jäätist ei saa, läheme tagasi kultuurikeskuse poole, aga kõnnime hoopis väikese laulukaare juurde, mida bussist väljudes nägime. See on armas puidust kaar, mille taga on ilus rahulikult voolav jõgi.
Varsti on aeg juba sealmaal, et laste proov võiks lõppemas olla. Läheme appi ning mina võtan kontrabassi kotist välja, tassin pilli, puki, poogna, noodid, noodipuldi ja muud asjad lavale. Seal paneme kontrabassid häälde ning oleme prooviks valmis. Harjutamise ajal mängin loomulikult korralikult kaasa, aga järsku tõmbab minu tähelepanu kulissidetagune. Seal kohtuvad kaks täiesti erinevat maailma. Siin, kus istume ja mängime meie, on ilus ja armas lava, kardinate taga aga graffitit täis betoonsein. Kuna mul on telefon kaasas, proovin sellest imelisest vaatepildist pilti teha. Tahan seda teha just praegu, kui orkester on laval, sest mulle tundub, et just nii tuleb selle koha maagiline olemus kõige paremini välja. Esinemise ajal ei tohi kindlasti telefoni välja võtta, niiet tahan praegu proovis hea pildi saada. Selleks tuleb mängida sellist mängu: kui sul on terve hunnik pause järjest, siis tõmba telefon välja, proovi kaamera ära fokusseerida ja valgustus paika sättida ning tee võimalikult ilus pilt. Kui pausid hakkavad läbi saama, topi telefon kiiresti tagasi taskusse ja hakka õigel ajal mängima.
Pärast proovi koguneb eilsest veel suurem hulk huvilisi taas ringi ning teeme veel enne kontserti paar selle reisi viimast libahundimängu ringi. Seejärel paneme kõik end kiiresti kontserdiks valmis ning läheme lavale.
Seekord esitasime taas Lüdigi "Avamängu" ja Séjourné kontserdi, aga Beethoveni sümfooniast ainult 1. ja 3. osa. Ka see kontsert oli väga edukas: laval oli rahulik õhkkond ja mängida oli mõnus, publik kutsus solistid ja dirigendi mitu korda lavale tagasi ning ei tahtnud ka pärast lisalugu plaksutamist lõpetada, niiet ka neile väga meeldis.
Kontsert on läbi ja õnnitleme lava taga soliste ja üksteist edukate esinemiste puhul. Siis pakime orkestri uuesti bussidesse (osad pillid ja tarvikud transpordibussi, kontrabassid ja inimesed suurde bussi). Oleme juba peaaegu lõpetamas, aga järsku ilmub puhketuppa kastitäis kohalikku saldejumsi, mida olime ka ise otsimas käinud, aga polnud saanud. Kõik lasevad jäätisel hea maitsta. Magustoit nauditud ning viimased asjad bussi viidud, läheme kohvikusse õhtusööki sööma. Pärast seda ütleme nägemist paarile kaaslasele, kes oma autoga tagasi sõidavad, ning istume bussi. Sõidame väga lühikest aega ning varsti olemegi uuesti Pärnus ning ema ootab juba seal, et mind koju viia. Teised sõidavad edasi Tallinnasse. Esmaspäeva õhtul pärast kooli ootab meid veel "Sümfooniliste tuulte" lõppkontsert Tallinna Metodisti kirikus.
*********************************************************************************
GOSO kontsertturnee Lätti oli tõsiselt vägev. Avastasin maad, kus varem ei ole käinud, nautisin toredate inimeste seltskonda, mängisin mängu, mida paljude mängijate vajalikkuse tõttu tihti teha ei saa. Muusikalises mõttes aitas reis mind väga palju edasi, sest õppisin ka oma instrumenti paremini tundma ning kogesin päris mitut uut esinemisolukorda. Samuti oli see minu jaoks esimene täispikkuses kontertreis.
Olen ka varem muusikaliste kollektiividega reisinud, aga see oli neist kõige toredam, sest seltskond oli hea ja korralduslikult oli samuti kõik väga hästi tehtud. Meile olid broneeritud korralikud hotellid, mugav buss ning süüa anti rohkem, kui tundus, et jaksame ära süüa.
Beethoveni 7. sümfoonia mängimine tundus algul täitsa hirmutav, sest esimesel õppeaastal Otsa koolis võtta ette nii nõudlik ning vastutusrikas lugu tundus hullumeelne. Minu erialaõpetaja ütles selle peale, et vahepeal ongi hea võtta ette selline teos, mis on üle mängija võimete. Pärast selle sümfoonia esitamist Lätis nõustun tema arvamusega. Kui ka kõik kohad ei tulnud ideaalselt välja, siis jätsin keerulisemad osad vahele ning mängisin edasi. Kuna see on esimene kord, kui ma kontrabassiga orkestris olen midagi nii suurt ette võtnud, olen tulemusega väga rahul. Üle enda võimete loo siiski arvestatavalt ära mängimine andis juurde nii kogemust kui enesekindlust muusika vallas.
*********************************************************************************
GOSO kontsertturnee Lätti oli tõsiselt vägev. Avastasin maad, kus varem ei ole käinud, nautisin toredate inimeste seltskonda, mängisin mängu, mida paljude mängijate vajalikkuse tõttu tihti teha ei saa. Muusikalises mõttes aitas reis mind väga palju edasi, sest õppisin ka oma instrumenti paremini tundma ning kogesin päris mitut uut esinemisolukorda. Samuti oli see minu jaoks esimene täispikkuses kontertreis.
Olen ka varem muusikaliste kollektiividega reisinud, aga see oli neist kõige toredam, sest seltskond oli hea ja korralduslikult oli samuti kõik väga hästi tehtud. Meile olid broneeritud korralikud hotellid, mugav buss ning süüa anti rohkem, kui tundus, et jaksame ära süüa.
Beethoveni 7. sümfoonia mängimine tundus algul täitsa hirmutav, sest esimesel õppeaastal Otsa koolis võtta ette nii nõudlik ning vastutusrikas lugu tundus hullumeelne. Minu erialaõpetaja ütles selle peale, et vahepeal ongi hea võtta ette selline teos, mis on üle mängija võimete. Pärast selle sümfoonia esitamist Lätis nõustun tema arvamusega. Kui ka kõik kohad ei tulnud ideaalselt välja, siis jätsin keerulisemad osad vahele ning mängisin edasi. Kuna see on esimene kord, kui ma kontrabassiga orkestris olen midagi nii suurt ette võtnud, olen tulemusega väga rahul. Üle enda võimete loo siiski arvestatavalt ära mängimine andis juurde nii kogemust kui enesekindlust muusika vallas.
 |
| GOSO kontsert Metodisti kirikus (Otsa kooli FB leht) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar