Sõit-sõit-sõit (Tal)linna

Miks sinna minna? Ikka solistikonkursiks harjutama ning klaverisaatjaga kokku mängima. Keset õppeaastat olla üle kahe kuu koolist eemal oli üsna sürr tunne ning tagasi minek, eriti veel esimest korda autoga kooli sõites, eriliselt ebareaalne. Muidugi ka äärmiselt lahe. Ilmgi aitas meeleolule soojalt kaasa: sõbralik kevadpäike paitas nii autoga sõites, tänaval jalutades kui musitseerides. 

Kooli meistripilliga mängimine on ikka täiesti teine teema. Kodus on mul küll hea, aga firmapill, mille helikvaliteet ja kõlajõud on täiesti teine. Seal, olles Pöllmanni kontrabassi kätte võtnud ning mänginud esimesed noodid, pidi vibratsioon ning tooni kaunidus mind peaaegu jalust niitma. 

Harjutamine ja kokkumäng läksid väga hästi, ka üks Zoomitund sai koolis ära tehtud ning tagasi Pärnusse jõudsin viimaste päikesekiirtega. Sõit nii sinna kui tagasi meeldiva muusika saatel ning kohvi rüübates oli äärmiselt mõnus, kuigi esmakordselt iseseisvalt Tallinna kesklinnas sõitmine ka üsna närvesööv. 

Tagasi Pärnus, olen nüüd nädalavahetusel võtnud veidi hoogu maha. Esmaspäeval on tulemas eesti keele riigieksam ning sinna ei ole mingit mõtet minna täieliku närvipuntrana, mis ma oleksin siis, kui oleksin jätkanud ka puhkepäevadel nii nagu nädala sees - siiani on iga päev hommikust hilja õhtuni välja olnud õppimist täis. 

Niisiis olen endasse rohkesti päikesevalgust kogunud: Pärnus on ilm täiesti imeline. Pärast esimest lumerohket talve on suvesoojad tulnud üllatavalt kiiresti. Juba täna olid õues päikest võttes toredateks kaaslasteks päikeseprillid, jahedad joogid ja lühikesed käised. Õues olen nautinud nii raamatu lugemist, koertega rannaäärses metsas jalutamas käimist kui ka oma kiisupoisiga tagaaias mõnulemist.

Jõudu uueks töönädalaks ning õnn kaasa kõigile, kes samuti see aasta riigieksameid teevad! Loodame soojade ilmade jätkumisele, kuid ka nädala algusesse lubatav vihm mind eriti ei morjenda, kuna peale seda puhkeb loodus kindlasti veel kaunimalt õitsele :)

Otsakool teisest riigi otsast

 Juba paar kuud olen Otsakoolis õppinud, asudes ise Pärnus. Erialatundide jaoks on see muidugi korralik väljakutse: kontrabassi madalamaid helisid ei lase läbi ei Zoom ega tavaline telefoniühendus, seega tuleb nutikas olla. Kõrgemaid soololugusid kuuleb õpetaja küll ka läbi telefoni, kuid õige helipildi saamiseks ning heliredelitega töötamiseks tuleb teha salvestisi - need on ainukesed, mis tõelist kontrabassi häält edasi annavad. 
Õppimisel on mul muidugi toredad abilised omast käest võtta. Koera Tobi arvates on põrandale pandud vaip, mis peaks põrandat kontrabassijala eest kaitsema, kindlasti just temale lamamiseks sinna asetatud. Niisiis käib võimuvõitlus -  kas saan mina kontrabassi harjutada või tema pikutada. 

Ülemisel korrusel elutsevad kassid, kes on ka igal võimalusel valmis õppimiseks abikäe andma. Kaak assisteerib zoomitundidega, Pets klaverimänguga ning Pätu soleerib kontrabassisalvestiste taustal. Kui pilli statiivi pealt võtan ning esimesed helid kõlavad, on tema trepi peal ning laulab kaasa. :)

Ka gümnaasiumitundideks on võimalik leida loovaid lahendusi. Kui parasjagu keegi pereliikmetest vajab transpordiabi, saab kodukontorist kiirelt autokontor. Ka niimoodi ei ole töö tegemine keeruline. Piinlikuks läheb vaid siis, kui salvestad autos rahulikult saksa keele kodutööks mõeldud videot ning sõiduki ette sammub järsku parkimiskontrolör, kes parkimiskella korrektset armatuuril resideerumist kontrollib. :D 

Pingsa õppetegevuse vahepeal on oluline ka puhata. Leian, et lõõgastumiseks parim viis on ilusate ilmade puhul minna imelisse eesti loodusesse. Kaunid matkarajad ja metsaaalused lõkkeplatsid sobivad selleks tarbeks oivaliselt. Esimesel kevadise ilmaga päeval ette võetud väljasõit perega osutus päris lõbusaks seikluseks. Potsatasime koos koertega autosse ning alustasime sõitu matkateele. Kui sõita oli jäänud vaid mõned kilomeetrid, tõdesime aga fakti, et edasi surudes jääksime oma madalapõhjalise autoga mudasesse maasse lihtsalt kinni, seega pöörasime otsa ringi ning südamete puperdades ja autoustest haarates tungisime tuldud teed pidi tagasi, lootes, et jõuame sopamülkast ikka välja. 
Jõudsime, ning järgmiseks võtsime suuna Rumba lõkkekohta, kuhu jõudsime ka kohale ning leidsime eest kauni metsaaluse, rahustava vaikuse ning mõnusa tulealuse, millel grillida. Märkamatult kadus metsa all mitu tundi ning hiljem koju tagasi jõudes tõdesime kõik, et oli olnud üks korralik puhkepäev. Seda oli näha ka koerte pealt, kes ka veel järgmisel hommikul südamerahus põõnasid ning välja minekuks mingit initsiatiivi ei näidanud.

 Soovin kõigile jõudu praeguse olukorraga toimetulekuks, püsigem ikka negatiivsed, leidkem aega iseendale ja looduse rüpes käimise jaoks ning otsigem nutikaid viise kodus töötamiseks ning õppimiseks!