Nädalat mööda jalutades

Esimene nädal Madeiral möödus väga tempokalt ja aktiivselt. Kõndisime iga päev maha mitmeid kilomeetreid, proovisime kohalikku toitu, imetlesime vaatamisväärsusi, kaunist loodust ja nautisime mõnusalt sooja ilma.

Teisipäeval algas meie reisi ametlik osa. Hommikul, pärast pikalt magamist, et lennust taastuda, toimus meie ametlik vastuvõtt. Kohalikud õpilased mängisid meile muusikat ja meile tutvustati kooli. Otsa kooliga sarnaselt on mõlemad vanad, kuid väga armastusväärsed. Siinne kool on kordades suurem, umbes 1300 õpilasega üle terve saare. Meie õpime peamajas, kuid Madeira peale on veel mitmeid erinevaid maju, kus peale muusika õpetatakse veel kunsti, tantsimist ja animeerimist.

Projekti raames lendasid Madeirale Eestist ja Soomest kokku umbes 12 õpilast ning pärast tseremooniat tehti ühega mõlemast riigist intervjuu. Eestist esitati küsimusi minule. Ma ei olnud osanud seda oodata, sest meile poldud öeldud, et selline asi võib tulla, seega olin rääkides väga närvis. See oli minu esimene intervjuu kaamera ees, seega väga väärt kogemus ning  samuti ka see, et järsku "võõras kohas vette hüppamisele" tuli kiiresti reageerida.

Juba sel päeval läksime Funchali avastama. Kõndisime mööda rannaäärt ja armusime juba siis imelisse ilma, loodusesse ja vaadetesse, mida nägime.

Õhtul oli minul juba esimene erialatund, mida ootasin ärevusega, sest minu õpetaja ei räägi inglise keelt. Siiski oli õnneks kogu aeg keegi, kes tõlkis, ning kontekstipõhistest asjadest sain ka ise aru, niiet kõik läks hästi. Minu õpetaja on väga soe, energiline ning hooliv inimene, kellega on hea õppida. Sooviksin ainult, et suhtlemine oleks lihtsam, kuid ka selline kogemus tuleb väga kasuks ning on ka huvitav.

Kolmapäeva hommikul olid meil harjutusajad. Harjutasin eriala, harjudes mõningate muudatustega, mida õpetaja oli soovitanud sõrmestusse teha. Iga päev on meil harjutamiseks umbes kolm tundi. Algul oli tunne, et nii pikalt järjest on äkki liig. Et võiks olla 2, siis paus ja hiljem veel üks, aga 3 tundi kulus tegelikult täiesti ära.  Harjutasin Dragoneti kontrabassikontserti ja veel kahte lugu, mille õpetaja mulle teisipäevases tunnis andis.

Pärast harjutamist kõndisime taas mööda linna. Kuuest olime tagasi koolis ja toimus orkester. Olime neid lugusid varem iseseisvalt vaadata saanud, aga tuleb välja, et siinne orkester on nendega juba palju tööd teinud ja ka esinenud, seega oskasid nad neid juba hästi. Esimesena harjutasime Mussorgsky "Pildid näituselt" ja selle teises osas on kontrabassidel pööraselt kiired käigud. Võtsin järgmiseks korraks eesmärgi neid iseseisvalt harjutada. Teise loona mängitud Mozarti oboekontsert oli juba mugavam, kuid ka seal on käike, mida peaks harjutama.

Pärast orkestrit läksime ühe kohaliku viiuldajaga öiset Funchali kaema. Kõndisime samas suunas, mis varem, kuid oli väga vägev. Sama mägi, mida ka varem näinud olime, oli öistes tuledes väga kaunis.

Neljapäev algas meie esimese portugali keele tunniga, kus õppisime põhilisi fraase, millest mõned olid mulle juba tuttavad, enamus aga uued. Sellest tunnist on kindlasti kasu erialatunnis aru saamiseks.
Pärast tundi jalutades jõudsime juhuslikult tänavale, mis meenutas mulle kodulinna Rüütli tänavat, sest seal oli samamoodi palju poode ja kohvikuid ning sarnane õhkkond. Sealt jõudsime Funchali linnahalli juurde, mille ees kaunis kividest laotud väljak. Õhtul harjutasin klassis, kus päikeseloojang tekitas imelise vaate juba tuttavale mäele. Seetõttu oli veidi keeruline keskenduda, aga siiski läks harjutamine edukalt. Orkestrilugudeni neljapäeval ei jõudnudki, sest kontrabassikontserdiga oli väga palju tööd.

Neljapäevaõhtuti on mul ka ühetunnised erialatunnid. Seal töötasime tehnika kallal ja vaatasime lugusid edasi.

Funchali "Rüütli tänav"

Vaade, mis harjutamise mitu korda katkestas

Koolinädala viimasel päeval tutvustatakse meile iga nädal linna. Seekord käisime püha kunsti muuseumis, kus nägime kohalikku Portugali ning ka võõramaist kunsti, mis on siia toodud kaupmeeste poolt ning edaspidiseid loometöid kõvasti mõjutanud. Muuseumi rõdult avanes imepärane vaade linnale.

Pärast muuseumi proovisime kohalikku leiba Bolo do Caco. See on valge leib, mille vahel on küülsauguvõi, juust ja näiteks sink, ja maitses väga hästi. Veel enne harjutama minemist võtsin hotelli katusealal oleval basseinitekil paar tundi päikest ja nautisin umbes 20° sooja.

Harjutamine läks hästi, sest jõudsin vaadata kõike, mis vaja- eestist kaasa võetut, siit antud uusi lugusid, tehnikat ja ka orkestripartiisid.

Bolo do caco

Laupäeval tegime meie siiani pikima ja lahedaima jalutuskäigu mööda ookeaniäärt teisele poole. Alguses võttis väga pikalt, et üldse ookeani näeksime, aga kui sinna jõudsime olid vaated imelised. Igal pool olid kaljud, vesi peksis kividelt üles ning ilm oli taaskord väga päikseline ja mõnus. Kõige ägedam koht, kuhu jõudsime, oli veidi laugem kaljuäär, kust oli võimalik alla minna. Väike värav oli avatud ning kitsas jalgtee viis alla umbes 10m kohale veepinnast, kus kalju taas järsuks muutus. Seal kivide vahel ronimine oli tõsiselt lahe ning vaade hingemattev. See koht ei ole teada paljudele turistidele ning oli meile suur, kuid väga lahe üllatus. Tagasi pöörasime umbes viie paiku, et enne ilma jahedaks muutumist tagasi jõuda, sest jakke meil kaasas ei olnud.

Väike rand

Tõsiselt lahe vaade madalaimast kohast, kuhu ronida

Tee alla

Koht, kus käisime

Pühapäeval käisime pikal bussisõidul Porto Monizi. Sihtmärgiks olid looduslikud jahtunud laavast basseinid, kus ujuda. Terve pea nelja tunni pikkuse tee paistis päike, kuid täpselt meie sihtkoha kohal olid pilved. Kartsime, et suplus jääbki ära ning läksime alustuseks restorani. Proovisime kohalikku kala peixe-espada. Seda küpsetatakse banaaniga ning saadud maitsekooslus oli väga huvitav ja maitsev. Restoranist oli vaade meie eesmärgiks olnud basseinidele ja nägime seal päris mitut inimest ujumas. Kuna tuldud oli nii pikk tee, otsustasime ikkagi proovida, ning seda me ei kahetsenud. Külm vesi (kas 18° vesi jaanuarikuus küll nii külm on), oli karastav ning laavakivi imekaunis. Kivide pealt peksis ookeanilaine üles ning nende vahel sai ka ujuda. Turistidele on kõik siiski väga ohutuks tehtud, ohtlikud kohad on piiritletud tsementbasseiniga, et keegi karide ja lainete vahel viga ei saaks. Vesi oli nii soolane, et pinnal püsimisiseks liigutada ei olnud vaja. Kuid kui see suhu läks, ei olnud üldse meeldiv 😝😃

Vaade teekonnalt

Uhke lõuna

Kaunis ujumiskoht

Pärast ujumist oli bussini vaid ligi kolmveerand tundi, seega rohkem linna avastada eriti ei jõudnudki. Kõndisime veidi siiski ringi ning vaatasime, kuidas ookean vastu rannakaljusid peksab. Linnas oli veel akvaarium, mida oleks väga näha tahtnud, aga kuna see buss oli ainuke, millega normaalselt tagasi saada, jäi seekord akvaarium vaatamata. Tagasisõidul nägime veel päikeseloojangut ning öiseid mägesid.

Porto Monizi linn

Viimased päikesekiired

See nädal on alanud vaiksemalt, võtsime seiklemisest väikese pausi. Oleme harjutanud ja tundides käinud, ning siiski veidi veel ka linna peal jalutanud. Siiani Madeiral veedetud aeg on olnud imeline ning kirjutan varsti jälle!

Teekond pilvede kohal

 Eile algas meie reis Madeirale Erasmus+ projekti "Crossroads" raames. "Crossroads" tõi minu ja veel kaks õpilast, Brigitta ja Ingli, kolmeks nädalaks Madeira saarele oma erialaseid oskuseid arendama ning seejärel sõidavad mõned siinsed õpilased kolmeks nädalaks Eestisse.

Minu esimesed lennud mööduseid väga mõnusalt. Esimesed hetked adrenaliini, kui lennuk järsult nina üles tõstis ja pilvedest kõrgemale kerkimise moment, lõid heas mõttes hinge kinni. Vaated lennukitest olid imelised- päikesetõusu kuma, jääkirmetises aken, helesinine päikeserikas taevas jne olid hingematvalt kaunid. Kahjuks ei ole seda võimalik kaamerasse püüda nii ilusalt, nagu vaade päriselt on, aga siiski ju alati üritame 😀

Muidugi polnud kõik kaunis kui jäähelbed aknal. Esimene, lühem lend Soome, oli väga ebaühtlane ja raputavam, kuigi teine juba leebem. Pikemaks lennuks polnud ma varunud piisavalt tegevust ja võidelda tuli igavusega, kuid sellest palju suurem probleem olid rõhumuutused. Õhkutõusu ja maandumise ajal, ning vastavalt pärast ja enne neid, lõid kõrvad väga valusalt lukku, aga kaasa ostetud närimiskumm aitas selle vastu väga. Ebamugav oli veel ka mitmed tunnid pärast lendu, kui pea tundus tugeva surve all olevat ja kõrvad tegid ka valu. Usun, et ajapikku ja rohkema lendamisega harjub ka nende asjadega ära ja kõik on korras.

Kokkuvõttes meeldis lendamine mulle väga. Kõige rohkem ilmselt õhku tõusmised ja maandumised, sest vähemalt alguses pakuvad need närvikõdi, ning kõrgelt pilvedele ja tillukesena tunduvatele linnadele vaatamine.

Lõpuks Madeirale kohale jõudes olime elevust täis- juba lennukist paistsid imelised vaated. Autoga hotelli poole sõites nägime ka lähemalt mägesid ja orgusid, kirevat taimestikku, palmipuid jne jne. Seega sõitsime ja imetlesime vaadet.

Hotellist liikusime kiiresti edasi, et veel õhtul veidi linna uudistada. Kõndisime läbi paar tänavat, et leida mõnus kohvik, kus õhtust süüa, ning nautisime hiiglaslikku einet.

Pärast seda jalutasime veidi linna peal. Temperatuur oli mõnus 18°, mitte nii palav, et üles sulaks, ning samas piisavalt soe, et vähemalt eestlastel oleks hea õues praadi ning ka jäätist süüa.

Õhtul kohaliku aja järgi juba 9-ks olime ajavahest, kuigi väikesest, ja lennust nii kurnatud, et otsustasime varakult voodisse minna. Homne on veel ees ja siis algab ametlik programm ning tulevad uued põnevad kogemused!