See nädal algas samamoodi: pikad tunnid koolis, harjutada eriti ei jõua. Nädala keskel läks huvitavaks; kolmapäeval oli Round Table'i stipendiumikonkursi eelvoor. Hommikul istusin tundides, siis oli lavaproov. Sama päeva peale oli sattunud ka muusikaajaloo kuulamisseminar ja kuna ma ei tahtnud minna seda järgi tegema, käisin ka seal ära. Pidime ära tundma 19. sajandi soololaule ja seekordse seminari kava oli väga nauditav. Eriti meeldisid mulle Schuberti, Schumanni ja Tšaikovski kirjutatud laulud. Tänu sellele läks ka test hästi ja sain rahuliku südamega esinema minna. Kuulasin ära mõned kaasvõistlejad, kelle ajaks sinna jõudsin, ja pärast vahepausi oli minu kord. Laval läks hästi, loos olevate erinevate meeleolude vaheldus oli väga hea ning ka keerulisemad kohad tulid ilusti välja.
Kuulasin kontserdi lõpuni ja siis tuli võimalus aeg maha võtta. Ülekolmapäeviti toimub Hopneri majas Tallinna Tantsuklubi ja sinna ma oma sammud seadsingi. Nagu ikka, oli ka see kord palju jalakeerutamist, naeru ja mõnusat vestlust. Õhtupoole kuulsin, et sain Round Table'i finaali edasi, mis oli imeline uudis. Tantsuklubi on mega mõnus koht, kus lihtsalt aeg maha võtta, suhelda mõnusate inimestega ja tundide kaupa rahvalikku tantsu vihtuda. Sealt tulles on alati meeleolu ülihea, kuid koju jõuan hilja ning vajun kohe rammestunult voodisse.
Neljapäeval tegime proove järgmisteks konkursiteks. Kolmapäevane emotsionaalsus ja pingelangus oli mind täitsa läbi nüpeldanud, niiet päev möödus uimaselt. Õhtul toimus minu esimene solfedžo eratund. Olen juba ammu tahtnud käsile võtta enda kuulamisharjutuste tegemise oskuse ja lõpuks on sellega algust tehtud! Vastupidiselt väsimusest tingitud ootustele oli sel õhtul magama jäämine keeruline. Eelmiste päevade sündmused jooksid peas ringi: erinevalt eelmisest aastast sain seekord stipendiumikonkursi finaali, olen lõpuks algust teinud solfedžooskuste parandamisega, tantsuklubis sai suheldud mõnusate inimestega ja ärevusega ootasin veel ühte uudist, millest olen juba pikalt unistanud.
Reedel see tuli: ma lähen Madeirale! Erasmus+ programmi raames toimuva Crossroads projektiga sõidavad jaanuaris kolm Otsakooli õpilast kolmeks nädalaks Madeirale välispraktikale. Minu jaoks saab sellest esimene kord, kui muusika raames iseseisvalt nii kaugele reisin ning üldse elus esimest korda lennukiga lendan. Madeiral saan ma võimaluse mängida võõrkeelses keskkonnas nii sooloesinejana kui ka orkestris. Minu unistus on tulevikus saada muusikuks professionaalses orkestris ja välispraktikale minemise võimalus on esimene suurem samm sinnapoole. Seetõttu olin ma äärmiselt õnnelik, kui tuli uudis, et saangi praktikale minna. Keset matemaatikatundi sain sõnumi ja see oli esimene kord, kus mul tulid õnnest pisarad silma ja käed hakkasid värisema. Ülejäänud päev möödus ülevas meeleolus. Olid veel mõned tunnid, siis käisin ühel lühikesel käsikellade ansambli kontserdil ning seejärel mängisin kooli laval õpetajatele novembrikuise keelpillimängijate konkursi kava ette. Kusjuures enne lavale minekut läks läbimäng nii halvasti, et tegelikult ei olnud mingit tahtmist kellelegi ette mängida. Kuid esinemine ise läks siiski väga edukalt. Sain kiidusõnu ja nüüd tuleb vaid edasi harjutada, et ka päris konkursil hästi läheks.
Selle nädala teeb ebareaalseks esinemistest ja õpingutest tulnud pinge ning rõõmsate sündmuste kooskõla. Kooli tõttu on vahepeal vaevu aega hinge tõmmata või harjutada, aga see nädal näitas, et see kõik on seda väärt!
